Vestlusringi üheks peamiseks küsimuseks kujunes: 

milliseid oskusi on vaja arhitektil ja kuidas nende oskusteni jõutakse? Lisaks arutleti, milline roll on seejuures praktikal ja õpingute käigus saadud teadmiste pagasil?         

Toomas Paaver: Senine arhitektuuriharidus EKAs annab võimalikult laiad teadmised, mida  alles praktika käigus seostama hakatakse. Kui seda ringi kitsendada, siis oleks arhitektid liiga ühekülgsed.       

Artur Staškevitš: Kui antakse nii lai pagas, kas see ei hakka hoopis pärssima? Kui on väga palju igasuguseid aineid, pole aega neisse süveneda.       

Kadri Klementi: Ehk peaks olema võimalus spetsialiseeruda?       

A. S.: Valida.         

K. K.: Jah, võimalus midagi ära jätta ja selle arvelt teise ainesse süvitsi minna.         

T. P.: Inseneriained, mitmesugused projektid ja üldfilosoofilised loengud käivad kooli ajal silme eest läbi, see on kokkuvõttes kasulik ja hariv. Kõigisse ei pruugi jõuda tõesti süveneda. Eks minagi olin laisk üliõpilane, osa projekte ja eksameid tegin kuidagi poolikult ära. Samas on sellest hoolimata üldpilt olemas, aja jooksul on asju ise edasi mõeldud ja juurde õpitud, mis ongi kõige tähtsam.         

Aet Ader: Nõus, õppeprotsessis tajutakse vaid, kui laiad on võimalused, hiljem elus osatakse ehk koolis õpitu vastu täpsemalt huvi tunda.         

Karin Tõugu: Kooli ajal ei saa kõiki võimalusi läbi proovida, huvitav ongi võtta üks vaatenurk ja see läbi katsetada.       

Hans-Peter Isand: Minul on selline tunne, et mis tahes eriala ka õppida, ei õpita seda selgeks koolis. Näiteks keel – sa ei õpi seda koolis  selgeks, sa pead keelt rääkima, praktiseerima. Ilmselt on arhitektuuriga täpselt samamoodi: koolis õpid palju erinevaid asju ning alles tööl saad selgeks need oskused, mida konkreetselt vaja on. See, et me saame koolist laia põhja alla, on väga hea.       

T. P.: Kunstiakadeemia eripära on see, et suurema  osa õppimisest moodustab isetegemine ja isemõtlemine, mitte loengute kuulamine ja äraõppimine. Üliõpilast sunnitakse ise mõtlema ja ta saab oma tööle asjakohast kriitikat. Niiviisi avardab ta oma loomingulisust, katsetab ning teeb ka ebaõnnestumised läbi. See on põhiline osa arhitektiõppest.       

Ruumilise tervikpildi looja 

H. I.: Teemadega, mida me koolis õpime, puutume tõeliselt kokku alles tööle asudes. Siis oleme meie need, kes peavad spetsialistide arvamused ja töö praktilise poole kokku panema. 

T. P.: Jah, see on nii-öelda ruumilise tervikkujutelma loomine. Keegi ühiskonnas peab sellega tegelema ja see ongi arhitekti töö. Loodav ehitis või linnaruum peab moodustama terviklikult funktsioneeriva ja kõigile  inimgruppidele sobiliku ruumi. Selleks peab üheaegselt aru saama ja oskama seostada kogukonna nägemused, inseneritarkused, ajaloolis-kultuurilised teadmised, tunnetama inimese ruumivajadust ja esteetikat. Koostööd teha ja inimesi kuulata tuleb ka osata. Ilma laia teadmisteringita poleks see võimalik. 

K. T.: EKAs koolitatakse sellist universaalset arhitekti, kes saaks kõigega hakkama, oleks hästi mitmekülgne. Kunstiakadeemial on oma väärtushinnangute süsteem, mida ta annab edasi. Seal õpetatakse iseseisvat mõtlemist ja väärtusi rohkem kui praktilisi oskusi. See on positiivne. 

Kaidi Õis: Palju sõltub ka inimesest endast – kas süsteem õpetab sind laiemalt mõtlema või õpetab sind absoluutselt kõiges kahtlema? 

Julgus ekselda ja eksida 

H. I.: Oma eriala ja kooli juures meeldib mulle just see, et sa õpid struktureeritult ülesannetele lähenema, tead, kust alustada ja mida endalt küsida. Me õpime põhjuseid otsima.   

K. K.: Jah, koolis õpetatakse probleeme otsima ja ühel hetkel avastad, et näed neid igal pool. Aga mingist hetkest hakkad erineva tähtsusega probleeme eristama, oskad ära tunda, mis on  oluline ja mis mitte. 

H. I.: Ühel etapil sa pead ekslema ja lõpuks end üles leidma. Struktureeritult.   

A. S.: Ühel arhitektuurikeskuse välkloengul rääkis filosoof Eik Hermann, et loomingulises töös peabki olema antud võimalus eksida. Eksid ära, ei saagi oma projekti valmis, aga sind ei mõisteta selle pärast hukka. See on ju omaette kogemus.   

K. K.: Õppeprotsessi saabki eraldi hinnata: kui palju on üliõpilane ekselnud, palju ning mida  ta on otsinud. Ei pea keskenduma hindamisele, vaid lõpptulemusele.   

Arhitekti eesmärgid ja enesemääratlus     

K. T: Arhitektuurseid lahendusi välja töötades õpetatakse EKAs ruumi ja keskkonda väärtustama. Seejuures on millegi uue otsimine just see, mille poole üliõpilast suunatakse. Uudsus on oluline argument.     

T. P.: Jah, üks arhitektuuri paljudest eesmärkidest võiks olla üllatuste pakkumine ruumis. Objekti märgilisus, silmapaistvus ja eripära on väärtused, mille loomisel on valikuvõimaluste hulk kujuteldamatult suur. Seepärast peaks kool suutma kujutlusvõimet avardada nii palju kui võimalik. Ilma selleta kujuneb keskkond igavaks ja halliks. Samas ei tohi loomingu tähelepanuväärsuse juures unustada inimese,  keskkonna ja ümbritsevaga arvestamist. Kui sa suudad oma töös need küljed tasakaalu viia, siis sünnib hea asi.   

A. A.: Minu arvates tehaksegi EKAs rohkem sellist arvestavat arhitektuuri kui n-ö arhitektuuri arhitektuuri pärast.     

Grete Soosalu: Kuid miks võetakse arhitektuuri tegemist nii tõsiselt? Võiks ju rohkem mängeldes luua.     

K. K.: Arhitekti töö on lõppude lõpuks ikkagi mingisugune asi luua ja et millegi tegemise ja olemasolu põhjus on maailma kuidagi läbi kaudu paremaks muuta. Kui seda ei toimu, siis ei ole mõtet teha.     

A. A.: Paljud erialaringist väljaspool olijad ei saa aru, kes on arhitekt ja milles ta töö seisneb.  Olen pidanud mitu korda seletama, et õpin arhitektuuri, ning siis küsitakse: aga mis sa siis tegema hakkad? Maju – oleks lihtne öelda.     

T. P.: Ilusaid fassaade majale? Sageli nii öeldakse, aga see on pealiskaudne ettekujutus. Arhitekt loob ruumilisi lahendusi eesmärgiga kavandada inimeste soovidele ja vajadustele vastav, konkreetses asukohas võimalikult nauditav ja hästi kasutatav ruum. Väline pilt, esteetiline terviklikkus ja teatav uuenduslikkus on üks külg, aga veel tähtsam on tajuda, kuidas  inimene ruumis liigub ja orienteerub, mida ta erinevas olukorras vajab. See kehtib nii avalikus välisruumis kui majade sees.       

Grupivaim ja koostöö 

T. P.: Õppimise ajal on väga suur jõud kaasüliõpilastel. Inspireeritakse vastastikku ja toimib ka väike omavaheline konkurents. Projektide hindamisel õpib palju õppejõu kriitikast teiste tudengite tehtule ja tudengite omavahelisest kriitikast. See on ehk üks osa kunstiakadeemia vaimust, mis suurtes koolides puudub. 

K. T: Juhendajad mõjutavad palju. EKAs on meistriklassi meetod, kus projekti protsess ja tulemus peegeldavad õppejõude. 

A. A.: Istuda viis aastat kümne kursusekaaslasega ühes ruumis mõjutab tohutult. Neid mõjusid ei pruugi kohe tajudagi, aga need on olemas. See grupp inimesi inspireerib ja avardab üksteise silmaringi. 

A. S.: Koos töötamise kogemust oleks küll rohkem vaja. Kui tuleb teha midagi kellegagi koos, siis on imelik tunne. Kuidas peaksin käituma, kui on veel kaks inimest, kellega arvestada? Kas peaksin olema hästi isekas või vastupidi – hästi hooliv? 

H. I.: Ei kujuta ettegi, kuidas oleks üht mõtet  kahekesi välja mõelda. Me oleme siiani kogu aeg pidanud üksi mõtlema. 

K. K.: Imelik, sest kogu ülejäänud elu ja töö on alati koostöö kellegagi. 

A. A.: See tähendab pidevat kompromissi ja töötamist, mitu pead koos, seeläbi ka positiivses mõttes id
eede osas täiesti uuele tasandile jõudmist. 

A. S.: See kogemus meil täiesti puudub. Esimene mõte on konkursitööd või praktika mõnes arhitektuuribüroosse. Selle eest ei pruugi aga keegi maksta. Tekib küsimus, kas kooli kõrvalt tasub töötada ainult kogemuse pärast? 

Praktika ja teotahe 

A. S.: Mul näiteks tekkis mõte, et äkki peaks jätma üldse ühe aasta koolis vahele, et minna puhtalt praktikale.   

G. S.: Paljudes välisriikides on kohustuslik esimese kolme aasta jooksul viibida kooli kõrvalt pool aastat praktikal ja magistri kahe aasta jooksul veel pool aastat.   

K. Õ.: See annab tudengile väga hea võimaluse mõista kõiki neid asju, mida ta on hiljuti õppinud.   

K. K.: Mulle tunduks just huvitav see kombinatsioon: käia samaaegselt õpinguga büroos praktikal, näha reaalset (töö)elu ja samas koolis oma fantaasiad läbi katsetada. Mõelda, miks asjad on nii.   

T. P.: Sa kirjeldad seda, mis võiks ju olla ideaal. Küsimus on pigem, kuidas aega jagada.   

A. A.: Meist, kes me buumi ajal koolis käisime, läksid paljud juba teisel kursusel tööle. Mitmed õppejõud tegid küll taunivaid märkusi, aga samas leian, et kui õnnestub tööd ja kooli kombineerida, siis annab see väga hea kogemuse. Me puutusime varakult reaalsete projektidega kokku. Meist varasemad kursused käisid samuti tööl, praegu üliõpilased pigem ei tööta.   

H. I.: Kooliga paralleelselt töölkäimine tekitab tunde, et kõik läheb justkui kiiremini. Meil praegu on siiski hea ainult koolis õppida ja ilma reaalse hoone projekteerimise maiguta fantaasiat arendada. Pärast kooli on praktika aeg, siis  tuleb hakata päris arhitektiks. 

A. A.: Kas sel juhul ei ole päeva pealt hüpe teise maailma liiga järsk?   

A. S.: Ma usun, et see hüpe ei tule liiga järsk. Meile räägitakse sellest üsna palju ja ma usun praegu, et saab hakkama. Meile õpetatakse üpriski seda, mis päriselt ees seisab. Ilmselt tuleb reaalses töös bürokraatiat juurde.         

H. I.: Minul on ideaalpilt õppida kuni 40. eluaastani, käia büroos, joonestada tasa; selline Louis Kahni mudel, kus nõksu saad kätte 60aastaselt. Mõne ägeda nõksu.         

T. P.: Meie ajal oli nii minul kui paljudel teistel tahe ühiskonnas midagi ära teha, seda muuta. Võib-olla meile ei meeldinud väga see, mis linnaruumis toimus. Selle asemel et viriseda, tekkis tahe ise sekkuda. Suur osa meie kursusest läks väikeste linnade omavalitsustesse tööle ja usun, et värskust sai sinna viidud küll. Sama kehtis nende arhitektide kohta, kes konkursse tegema ja ka võitma hakkasid. Ka tänases ühiskonnas  on probleeme küllaga ja noored võiksid endiselt aktiivsed olla.       

A. S.: Meie aastakäik mõtleb suhteliselt pragmaatiliselt,  eriti riskima ei hakata. Mitte just kõik, aga paljud on üsna rahulikud. Pole sellist suhtumist, et teeme nüüd ära. Entusiastlikke inimesi jääb järjest vähemaks ja vähemaks.       

A. A.: Kas on võimalik, et praegu pole enam nii  väga millegi vastu võidelda? Kõik on enam-vähem paika loksunud, meil on mugav ühiskond, kus kõik süsteemid on sisse töötatud.       

K. T: Siis võib jällegi selle korra vastu seista, punki panna.       

K. Õ.: Minu arvates on igal ajal arhitektid olnud eelmise põlvkonna suhtes kriitilised ja alati üritanud  ise teha teistmoodi.       

A. A.: See ei pruugi olla protesteerimine eelmise põlvkonna vastu, vaid isetegemise soov või lihtsalt eneseteostamise tung. Ma olen  näiteks eelmise põlvkonnaga suhteliselt nõus, vähemalt heade näidetega. See ongi heas mõttes punk, mitte purustav, vaid täiendav.       

Kokkuvõtteks ja edasimõtlemiseks         

Ülikooli jooksul hakatakse tajuma arhitektikutseks tarvilike teadmiste laiapõhjalisust, tunnetama nii-öelda suurt pilti – need mõtted kumasid läbi kogu arutelu. Suure pildi tajumine tähendab analüüsivõimet ning oskust  eristada olulist ebaolulisest. Sellised ja mitmed teised omadused on eelduseks, et arhitekt oskaks oma töös kokku siduda eri maailmad: loomingu, tehnoloogia ja filosoofia. Akadeemilise koolisüsteemi mõte seisneb iseseisva mõtlemise arendamises ja julgustamises. See tähendab ka julgust kahelda süsteemis endas, mõelda sellest väljaspool. Kooliaeg laiendab teadmiste ringi sedavõrd, et üliõpilased hakkavad aimama, mida nad tegelikult  veel ei tea. Avar silmaring ning mõtlemisoskus soosivad algatusvõimet, huvitatust ühiskonnast üldiselt ja seeläbi uuenduslikkust – jõudmist omal jalal innovatiivsete ideedeni. See värskus, soov kaasa rääkida, peaks olema elementaarne igale põlvkonnale ja aastakäigule. Akadeemiline arhitektiõpe eristub klassikalisest rakenduslike oskuste edasiandmisele keskendunud kutseharidusest, sest lisaks oskustele õpetatakse üliõpilasi avastama midagi uut.  Arhitektide tugevalt loominguline õpe erineb ka tavalisest teaduspõhisest õppest. Teadusõppe süsteem põhineb viitamisel juba olemasolevatele avastustele, kindlatele reeglitele, aga looming tähendab alati midagi subjektiivset ja uut, alustamist tabula rasa’lt.