V.-S. M.: Paeda esimesed intervjuud kultuuriministrina, nt Mele Pestile Areenis, ajasid oma võhiklikkuses nutma. Ilma ettevalmistuseta tulijal kulub sisseelamiseks palju aega. On see tervitatav, et inimene alustab nullist? 

J. K.: Ma ei tahtnud öelda, et peaks alustama nullist, vaid et valdkonna tundmine ei ole ainuke argument ja kriteerium ning arvestada  tuleks ka muid tegureid. Üks asi on võimekus rahastamisküsimustes, aga oluline on ka see, kas sind peetakse võrdväärseks partneriks. Näiteks Laine Jänese puuduseks võib pidada dialoogivõimetust, suutmatust pidada kultuuriinimesi võrdväärseteks partneriteks, ja autokraatlikku juhtimisstiili.         

Tambet Kaugema: Minister Jänes pole ka tugev poliitik, vähemalt tema käitumist arvestades võib seda väita.         

Reet Varblane: Kui otsustada selle järgi, kui  vähe tal on õnnestunud kultuurivaldkonnale raha tuua, siis pole tal ka positsiooni erakonnas. Kultuurilt on esimesena ära võetud ning lisatakse vaid siis, kui mujalt üle jääb.       

V.-S. M.: Vaadates ta kohta piirkondlikus ja üleriiklikus valimisnimekirjas, on ta positsioon hämmastavalt hea.       

Tiina Mattisen: Ehk ongi ta positsioon hea seetõttu, et ta on olnud oma erakonnale mugav, kuna ei ole kultuurile palju nõudnud, leppides sellega, mis kultuurile jääb. Nii on süvenenud tunne, et kultuurini jõutakse viimasena.       

J. K.: Eks ministrilt nõutaksegi tasakaalu tunnetamist ühelt poolt poliitiliste võimaluste ja teiselt poolt tema hallatava valdkonna inimeste  soovide vahel. Seda tasakaalu saavutada ja tunnetada on keeruline kunst. Ega minister, kes nõuab palju oma valdkonnale, kuid keda koalitsioonikaaslased ei tunnusta, pole parem variant. Jänese puhul on suure vastuseisu tõttu jäetud ehk ka ta mõned õnnestumised tähelepanuta, samuti oli ka Raivo Palmaruga.     

T. T.: Minu arvates Jänes pole valitsuskabinetis kultuuri eest seisnud ja see ongi olnud kogu tema poliitika. RE -l on piisavalt oidu, et vältida igal juhul innuka, võimeka ja uuendusliku kultuuriministri esilekerkimist.     

M. M.: Ideaal oleks minister, kellel oleks erakonnas positsiooni, kuid kes oleks siiski ka hingelt kultuuriinimene.     

T. M.: Ehk me tähtsustame ministri osa üle. Demokraatlikus riigis peaks olema oluline roll ka ministeeriumil ja nõunikel, kes ei ole poliitilised, vaid vastupidi, oma valdkonna head  asjatundjad. Minister peaks nõunikke usaldama ja olema tegelikult vahelüli valitsuse ja spetsialistide vahel. Ehk on viga selles, et me räägime kogu aeg ministritest, ja ministritel on endil ka tekkinud arvamus, et nemad on need, kes teevad ja muudavad asju. Juhtimine peaks ikka olema koostöö, mitte sõltuma väga suures osas ühest inimesest. Seega ei peaks minister olemagi mõne kauni kunsti esindaja, vaid eeskätt intelligentne, demokraatlik ja dialoogialdis  inimene. 

J. K.: Jah, kuid see, et asjad nii oleksid, sõltub paljuski sellest ühest inimesest. 

V.-S. M.: Nõunikud on pigem tööle pandud näiliselt probleemitu PR -kuvandi huvides. Väga palju viimasel kümnendil kultuuriministeeriumi nõunike initsiatiiv ja mõtlemine avalikkusele  välja paistnud ei ole.         

M. M.: Arhitektuurinõunik teeb küll väga head tööd, kuid valdkonna probleemid ei ole sugugi lahendatavad kultuuriministeeriumi haldusalaga piirdudes, arhitektuuri mõjutavad otsused tehakse hoopis teiste ministeeriumide all. Kuhu asumid rajada, millised need välja näevad, valglinnastumise teema, riigihanked ja projekteerija  valimine – need on väga olulised küsimused. Projekteerimisfirmad, kes pole iial midagi innovatiivset või ilusat loonud, võidavad järjest riigihankeid vähempakkumiste teel, mille tulemusel tekivad näotud majad ja trööstitu elukeskkond. Arhitektid on aastaid rääkinud  riigiarhitektist, kes tegeleks laiemalt arhitektuuripoliitikaga ja suudaks arhitektuuris toimuvat ka jälgida. Olulised ehitatud keskkonna küsimused, mis on suur osa inimeste igapäevaeluga seotud kultuurist, ei ole valimiste eel esil, vaid IRL on selle temaatika nüüd oma programmi sisse toonud. Need on just nimelt valimiste küsimused, millele peaks valija mõtlema. Ühe või teise üksikehitise valmimise lubamine on  puhas populism. Küsimus peaks olema seotud üldisema elukeskkonna kujundamise ja arhitektuuripoliitika kavandamisega.   

T. M.: Tõsi, et programmi pole mõtet üksikküsimusi  tuua, aga üldist arengut on raskem sõnastada. 

J. K.: Üksikute objektide lubamine mõjub ka atraktiivsemalt. 

V.-S. M.: IRLil on suurepärane üksiklubadus toetada rahaliselt igal aastal vähemalt 50 erialase uudisteose tõlkimist. 50 raamatut aastas on meeletu maht. „Eesti mõtteloo” sarjas ilmub ilmutab aastas kuus raamatut ja „Avatud Eesti raamatu” sarjas keskmiselt vähem kui kümme.  Kui IRL suudaks midagi sellist käivitada, oleks see fantastiline saavutus, mis aitaks erialakeelt arendada ja tugevdaks vaieldamatult rahvuskultuuri jne. See lubadus tasub meelde jätta ja selle täitmist taga nõuda.         

J. K.: Selle lubaduse realiseerimine võib keeruline olla, kuid see pole praeguse faasi küsimus, kuidagi peab asja käima tõmbama ja selles mõttes on tegu olulise lubadusega.       

T. M.: Kui üldisemat plaani ja visiooni välja ei  pakuta, siis ei tule ka arengut. Näiteks uues õppekavas sisse toodud pilliõpetus algkooli muusikatundides on äratanud sama poleemika, et miks see kavva võtta, kui ei ole õpetajaid ega pille. Aga kui õppekava ei muudeta, siis ei muretseta ka pille ega parandata muusikaõpetajate ettevalmistust. Ja ega keegi looda, et valimiskavades lubatu kõik 7. märtsil on ellu viidud. Programmid peavadki pakkuma pikemaajalisi strateegiaid ja ettemõtlemist.         

V.-S. M.: Mulle jäi kultuuriprogramme lugedes mulje, et need on suhteliselt kaootilised. Et programm ei ole terviklikult läbi mõeldud-toimetatud ega tekkinud pikaajalise süvenemise tulemusena, vaid on üksikutest pähe torganud lubadustest kokku pandud.         

J. K.: Milline neist siis sinu meelest oli kõige vähem kaootiline?         

V.-S. M.: RE programm jättis loogilisuse poolest normaalse mulje. Südantsoojendavaid lubadusi oli kõige enam tõepoolest IR Li programmis.         

T. K.: Mõne partei programm paistab olevat tervikuna kokku pandud mingi väikese rühma inimeste poolt ja sinna tundub olevat peamiselt  ajalehtedest kokku kuhjatud mingeid parajasti aktuaalseid teemasid, samas on programme, millest on kohe näha, et vastavad alalõigud on kirjutanud eriala asjatundjad.       

T. T.: Minule meeldib programmidest kõige enam roheliste programm. Lühike ja kompaktne,  aga rõhutab usaldust ja altpoolt tulevat initsiatiivi.       

T. M.: Aga kuidas seda tagada või saavutada? Üks või teine ütleb, et  tuleb kuulata erialaorganisatsioone, aga kogemus ütleb, et neid nõuandva funktsiooniga kogusid ju ei kuulata.       

V.-S. M.: Teatri osas kostub kohati aga jälle hääli, et usaldust on liiga palju olnud, mille tulemusena on tekkinud suvalisus ja vaja oleks tuntavat teatripoliitikat.  Samas see meediaski käsitlust leidnud temaatika programmides jälle kuidagi ei kajastu, ka mitte sotside programmis, kuigi Jaak Allik on olnud üks sel teemal kõnelejaid.     

T. K.: Kui kultuuriministeerium jaotab raha, siis võiks ta ju ka huvi tunda, kuidas seda kulutatakse. Selles mõttes olen Allikuga nõus, et ei saa ühe kulbiga anda ooperile ja muusikalile, need on tehtud siiski erineva eesmärgiga, riiklikku rahajaotust tuleks diferentseerida. Kuidas  siin piiri tõmmata, on aga keeruline ja tekitaks ilmselt palju vaidlusi, mis samuti vaid hoogu maha võtavad. Sama lugu on sotside plaaniga langetada kultuuriürituste puhul käibemaks tagasi viiele protsendile. Ühelt poolt väga üllas ettepanek, teatritele oleks seda raha väga vaja
, et õnnestuks pisutki pileti hinda langetada ja taas publik teatrisse meelitada. Teiselt poolt pöördub see aga kohe meelelahutusürituste kasuks – ja siin tundub selline soodustus ebaõiglasena,  ehkki eks pea ka „Õllesummer” end eeskätt kultuurisündmuseks. Kui aga programmide juurde üldisemalt tagasi tulla, siis tähelepanu väärib kindlasti see, et näiteks Keskerakonna programmis on pühendatud professionaalsele kultuurile neli lühikest ja väga üldsõnalist loosungpunkti, aga meedia ja spordi osas jagub hoolt ja muret märgatavalt enam. Seal on ka lause, et arendatakse välja kultuuriasutuste optimeeritud võrk.  Mida tähendab siin „optimeeritud”? Kõlab pahaendeliselt ja jätab kahtlaselt suured võimalused igasugusteks sigadusteks.         

T. T.: Linnasisene Interneti-hääletus on üks kindel optimeerimise viis.         

J. K.: Ega kirjandust silmas pidades ei oskagi programmidest midagi eredat välja tuua. Olen juba korduvalt rõhutanud, et väga oluline on IRLi lubadus lahendada loovisikute tervisekindlustuse ja sotsiaalsete tagatiste küsimus, mis puudutab paljusid loovisikuid. Loovisikute  tervisekindlustuse punkt on IRLil välja toodud ka nende lubaduste reas „100 sammu Eestile” 57. punktina. Loomeliitude ja loovisikute seadus on minu arvates üks kõige olulisemaid kultuuripoliitilisi seadusi ja kui see vastu võeti, siis Mati Sirkel ütles selle kohta tabavalt, et tahtsime pintsakut ja saime nööbi. Nüüd on IRL pintsaku kapist välja võtnud, mis on ääretult tervitatav ja oluline.       

M. M.: Peale IRLi pole ühtegi teist programmi, kus üldse arhitektuurist räägitaks. Räägitakse vanade hoonete säilitamisest mõnevõrra, kuid kaasaegsest arhitektuurist ja keskkonna arendamisest ei räägita üheski teises programmis. IRL lubab väärtustada kvaliteetset avalikku ruumi. Sellele punktile viidates, saab vaadata ja kritiseerida, kuidas toimuvad riigihanked, mismoodi  arendatakse planeeringuid, mismoodi lõpuks kujuneb ehitatud keskkond, kuidas avalikku ruumi väärtustatakse. Ma olen kõige enam pettunud sotsides, kes toovad välja vaid ringhäälingu hoone valmimise tagamise. Miks just ringhäälingu hoone? Kas nad ERM i, muusikaja balletikooli ning EKA valmimist ei pea oluliseks? Kuidas saab nii rumalalt ja juhuslikult tuua välja mingi üksikobjekti?     

J. K.: Sotside puhul on kahetsusväärne, et programmi on koostatud küll märgatava hoo ja innuga, häid ideid tundub jaguvat, kuid seda ei ole piisava keskendumisega raamistatud ja sellest tuleneb hüppamine väga üldiste punktide  juurest väga üksikute juurde ja vastupidi. Lubadused jäävad ripakile. 

T. T.: Mind hämmastab samuti sotside äärmiselt  mannetu loosunglik programm, ometi on sotside ridades suurepäraseid kultuuriinimesi ja ministrikandidaate külluses. See oli programmide juures kõige suurem pettumus. 

J. K.: Kui selle kõrval vaadata roheliste pooleleheküljelist programmi, siis siin on küll ilusaid sõnu, kuid selle kohta võiks öelda, et  „laula, laula, pappi”. Kui napilt pooleleheküljelises programmis öeldakse, et „ausus ja vabadus on õnne alus”, siis seda usuvad ju kõik – ja edasi? Programm paistab silma retooriliste hüüatustega, nagu „on aeg”. Näiteks on aeg nõuda kultuuriministeeriumi täielikku reorganiseerimist, kulka radikaalse ümbertegemise soovist on õnneks küll loobutud. Arvan siiski, et kui kultuuriministeeriumi juhiks inimene, kelle süda on õiges kohas, toimiks ehk ka  praegune struktuur. Roheliste retoorikas tundub radikaalsus olevat isegi rohkem eesmärk kui vahend. Sotside ja roheliste programmi ühendab loosunglik üldmulje, mille taustal tõusevad esile põhjapanevad ja atraktiivsed lubadused: sotsidel kultuuriürituste pileti käibemaksu alandamine ja rohelistel kultuuri rahastamise kindlustamine (kaks protsenti rahvuslikust rikkusest). Aga süsteemsust napib.         

T. M.: Siiski, kui õnnestuks tagada roheliste programmis soovitud kultuuri rahastamise viimine riigikaitse rahastamisega samadele alustele,  siis see vähendaks kultuuris tooniandvat ühepäevaliblika ebakindlust. See puudutab eriti suuri muusikakollektiive ja festivale täiesti halvavalt. Siin tuleks kiita taas IR Li, kes toob sisse mitmeaastase rahastamise teema. Siiani on millegi korraldamisel olnud üks lõputu manööverdamine, kui programmi pead kavandama mitu aastat ette, aga raha eraldamise osas mingit kindlust ei ole. Tundub, et IR Lil on olnud kultuuriinimeste murede suhtes siiski  kõrvad lahti.   

T. K.: See on väga oluline ka teatrite seisukohast. Repertuaariteatrid teevad hooajaks plaanid ära ja kõik paistab kena, aga siis tuleb kärbe ja kõik see lendab vastu taevast, sest raha ei ole. Väiketeatrite praegused rahaeraldused on hoopis kaootilised ja välistavad üldse igasuguse  planeerimise.   

R. V.: Kahjuks sõltuvad ka kunstiinstitutsioonid ühekordsetest eraldistest, mis teeb ka eraldajate, eelkõige kultuurkapitali sihtkapitalide nõukogudes tegutsevate inimeste elu keeruliseks: nad ei saa eraldada raha ehk siis toetada kultuuri oma nägemuse kohaselt, vaid peavad arvestama institutsioonide vajadustega. Olen nõus, et IR Li programm on kõige loogilisem ja põhjalikumalt lahti kirjutatud. Kuigi, nende  retoorika keskendub suuresti rahvuskultuurile, kaasaegse kultuuri (kunsti) mõiste ei kattu sellega täielikult. Samas on just IR Li programmis paaris kohas sees „kaasaegne”: nad räägivad kaasaegse kunsti ekspordi toetamisest, kaasaegse kunsti viimisest Tallinnast, Tartust, Pärnust väljapoole. Sotsid, kes võiksid olla praeguse aktuaalse kultuuri, eelkõige kriitilist sotsiaalset mõtlemist nõudva kunsti toetajad, on selle täielikult kõrvale jätnud ning läinud väga  libedale teele, nagu näiteks kommunismi ohvrite memoriaali loomise toetamine. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, aga kõigepealt peaks paika panema, milliseid monumente (avaliku ruumi objekte) ning kuhu me üldse vajame ehk siis töötama välja nii-öelda monumendipoliitika ja siis rääkima konkreetsetest objektidest. Muidu saame teise risti endale kaela.         

V.-S. M.: Mida eksportida, kui puuduvad kodumaised püsivalt hoitud kujutava kunsti tugistruktuurid ja kõik püsib projektidel ja ühekordsetel toetustel?         

R. V.: Siiski on palju aktiivselt toimivaid omaalgatuslikke kaasaegse kunsti keskusi, kuigi need pole väga stabiilselt rahastatud, sest nad sõltuvad eelkõige kulkast. Ka kunstimuuseumide – Eesti ja Tartu Kunstimuuseumi ning Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kaasaegse kunsti ostud tulevad kulkast. Väljakujunenud institutsioonidel on pidev hirm, et eelarvet kärbitakse, ja seetõttu peavad need tegelema  rahvast ligi tõmbavate projektidega ning saavad vähem pühenduda kaasaegsele kunstile. See aga ähmastab nende identiteeti.       

M. M.: Oleme ju pidevalt olukorras, kus kunsti tellimine on juhuslik ja kunstnikel lihtsalt ei ole raha, et oma igapäevase eluga toime tulla. Kultuurkapitali projektipõhised eraldised ongi ainus, mis hoiab kaasaegset eesti kunsti elus.         

J. K.: Selles mõttes on RE programm huvitav, kuidas esimese punktina ja nende senise kultuuripoliitika valguses omajagu paradoksaalselt rõhutatakse, et kultuurkapitali vahendid peavad minema ennekõike (rõhutab seda sõna iroonilist skepsist sisaldava teatraalsusega –  V.-S. M.) loovisikutele. Seega siis vabaneks raha nendeks toiminguteks, millele mõeldes kulka sai loodud ja mida silmas pidades toimib ta põhiliselt siiamaani.       

V.-S. M.: Kumu ehituse finantseerimisega RE ise lõhkus seda puhtust aastate eest kulkas ja see on võimendunud aastate jooksul selliste  avalikkuse tähelepanu pälvinud fenomenidega nagu ministeeriumi ametnike kinnistamine kulka valdkondlike sihtkapitalide juurde jms. Nüüd toob RE kultuuriprogrammi esimese punktina välja vastupidise seisukoha, justkui tunnistades sellega tehtud viga, ning teatab, et  suund võetakse tagasi kulka täielikuma loovisikukesksuse
ja autonoomia poole. See on muidugi väga tervitatav ja selle lubaduse täitmist tasub jälgida.     

T. T.: See on tühipaljas lubadus.     

V.-S. M.: RE programmis on ka üks lause, mida võib tahtmise korral näha lausa direktiivina. Lubatakse teha kultuuriajakirjad veebis rohkem ja paremini kättesaadavaks. Toetan seda väga ja ei mõista, miks suur hulk meie maksumaksja ülal hoitud kultuurist ei ole võrgus vabalt kättesaadav. EPL saab end tasuta üles panna ja kultuuriajakirjandus ei saa. Miks Looming  või Akadeemia või ka Avatud Eesti Fondi raamatud või ka muu kulka toetusel sündinud kirjavara ei ole võrgus vabalt kättesaadav. Kui kultuuriinimesed arvavad, et vaba kättesaadavuse piirangu tõttu on nende sissetulek kuidagi kopsakam, siis valdava enamiku puhul usun selle seisukoha olevat eksliku. Kui tahetakse mingit laenutushüvitise arvet pidada, võib ju teha ka registreeritud ligipääsu, kuid üldiselt on see meie väikeses kultuuris mõttetu klounaad. 

J. K.: See on RE üks õigesuunalisi märkusi. See on omaette teema, kuid arvan, et kõik need e-lugejad jms ei mõjuta liiga raamatute tähendust.         

M. M.: Akadeemia autorid ei saa ju sellest tulenevalt rohkem raha, et artiklid ei ole vabalt kättesaadavad. Autoritena on nad aga kindlasti huvitatud, et neid rohkem inimesi loeb.         

R. V.: Aga kui samal ajal nõutakse ajakirjadelt tiraaži ja omatulu? Kuigi ma ei usu, et vaba kättesaadavus mõjutaks ajakirjade tellimist ja ostmist.       

V.-S. M.: Siit on autoriõiguse teemaga huvitav edasi minna. RE lubaduste puhul on meeldiv, et nad räägivad ka audio- ja videomaterjalide muretsemisest raamatukogudele, mis rahvaraamatukogude osas on seni marginaalne suundumus  olnud. Kui aga mõelda nt avalikust rahast kinnimakstud helitööle, kas peaks ka see olema vabalt kättesaadav kõigile mittekommertslikel eesmärkidel? Klassikaraadio kodulehel me osalt ju sellist vaba kättesaadavust mingi ajalise piiranguga kohtame, kuid üldisemalt on need küsimused läbi mõtlemata ja laiemalt kohtab autoriõiguste küsimustes erakonna programmides  pigem süvenemiseta esitatud lahmivat reljeefsust. Nende asjade läbimõtlemine on üks lähiaastate võtmeküsimusi muuhulgas ka rahvuskultuuri käekäigu seisukohalt ja millegi muljetavaldavaga erakonnad neil teemadel programmides hakkama saanud ei ole.   

M. M.: Meil on üks autoriõiguse seadus, kuid  sellega seotud probleemid erinevad valdkonniti vägagi. Me ei saa võrrelda popartistide autoriõiguste küsimusi sellega, mis on oluline näiteks arhitektuuris. Erinevad nii probleemid kui autoriõiguste rikkumised ja ometi käsitletakse kõike sama seaduse alusel. 

J. K.: Kui vaadata kitsalt kirjanikkonna mätta otsast, siis meeldis mulle väga ka RE lubadus aidata raamatukogudel hankida väärtkirjandust. On oluline tunnustada erakonna soovi raamatukogude kvaliteediga tegeleda. 

M. M.: Huvitav, miks nad seda siiani ei ole teinud? Nad on ju võimul olnud. 

V.-S. M.: Veelgi hullem, raamatukogude komplekteerimisraha oli üks esimesi asju, mille ohtra kärpimise Laine Jänes külma küünilisusega ette  võttis.         

J. K.: Jah, siin ilmneb RE tava rääkida vastupidist sellele, kuidas tegutsetakse.         

R. V.: Kõik me oleme kiitnud IRLi kultuuriprogrammi. Ometi ei tähenda see ju, et kõik me nüüd ka IRLi poolt valime.         

J. K.: Kultuuriprogrammidega tegeledes tunnen küll, et need hakkavad ka valimisotsuses üha selgemalt kaasa rääkima. Tahaks, et valimisprogrammid muutuksid kui mitte kaalukeeleks, siis väga oluliseks teguriks valimisotsuste tegemisel. Siis hakkaks ehk aja jooksul ka vähenema lõhe ideaal- ja reaalpoliitika vahel, mille sügavusele RE puhul sai eelnevalt osutatud. Tahaks esile tõsta ka punkte, mille puhul  rahaline kate ei olegi määrav. Kultuuriinimeste kaasamist lubavate punktide puhul pole vähemalt alguses vaja enamat kui saiakesi ja kohvi kohtumistel. IRLi lubatud vabakutseliste sotsiaalkindlustus ei tohiks samuti rahaliselt hiiglaslikke kulutusi nõuda, see on pigem põhimõtteline lubadus.       

T. M.: Kultuuriprogrammiga valijaid muidugi ei püüa. Kui lugeda kommentaare, mis kirjutatakse mõne kultuuriinimese palga kohta, siis tundub, et üldised hoiakud ühiskonnas on väga kultuurikauged.       

J. K.: Siiski, me peaksime rõhutama programmide olulisust, eriti erakondade puhul, kelle sihtgrupp on ka haritlased. Seetõttu soovitaksin sotsidel ja rohelistel oma kultuuriprogrammidega rohkem tegeleda.