Mängufilm „Polli päevikud” põhineb lavastaja vanatädi Oda Schaeferi (1900–1988) päevikul, kus ta on kirjeldanud oma läbielamisi 1914. aastal Põlula mõisas, mille saksakeelne nimetus on Poll. Chris Kraus on intervjuudes oma lähemat peret kirjeldanud kui käre-saksameelset. Luuletajast Oda Schaeferist kuulis ta alles ajalooja kirjandusüliõpilasena 1987. aastal. Kuna perekonnasisesed poliitilised erimeelsused olid nii teravad, nagu paljudes teisteski saksa  perekondades, siis vaikiti liberaalsete vaadetega vanatädi olemasolu üldse maha. Kahjuks aga polnud vanatädile enam palju aega antud ning Chris Krausil ei õnnestunudki Oda Schaeferiga isiklikult kohtuda. Ning kahjuks ei ole võimalik seda päevikut Eestis lugeda. Chris Krausile oli tundunud, et päevikus ei räägita kõigest. Ta püüdis filmis kujutada ka seda, mida aimas ridade vahelt.       

Baltisaksa perekond, eesti mässaja, Vene sõjavägi       

Baltisakslaste von Sieringite perekonnadraama rullub lahti vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist. Filmi alguses toob mõisasse majutatud Vene väerühm pereisale Ebbo von Sieringile mässaja laiba meditsiiniteaduslikeks uuringuteks. Need kolm elementi panevadki  filmi käima: baltisaksa perekond, eesti mässaja, Vene sõjavägi. Need kolm elementi keiserliku Venemaa majandusliku ja ühiskondliku arengu haripunktis. Tõusid tööstuslinnad, mida paisutasid külarahva hulgad, kes olid vabastatud sunnismaisusest pool sajandit varem. Linnaäärseid vanu niitusid ja põllumaid ei ehitatud täis tühje maju nagu praegu, vaid töölistele, meistritele, ametnikele ja inseneridele elamiseks, kes laine laine järel linna tulid. Puitagulitest sai  Eesti rahvusliku linnakultuuri häll. Reformidele vaatamata jäi vana kord siiski edasi pürgivaid jõude kammitsema. Edeneda tahtjad hakkasid lahti rabelema. Et progressimeelsete hoogu maha võtta, hakkasid võimud neid pingule tõmmatud ohjadega omamoodi pooma. Baltisakslaste kraesse heideti venestamispoliitika lõõg. Ent suure riigi rikkuse aluseks jäid ikka veel mõisad, siinmail baltisaksa aadlike juhitud maamajandus. Vaatamata sellele, et järjest  piirati saksa keele kasutusala ning pandi keelu alla baltisaksa poliitilisi ja ühiskondlikke organisatsioone, ajasid ettevõtlikud sakslased oma asja edasi teatriühingutes. Mingil ajajärgul jõudis asi niikaugele, et Balti saksa ühiskonda juhitigi teatrikuluaaridest. Nad said tublideks teaduses ning pakkusid tütarlastele gümnaasiumiharidust juba XX sajandi alguses. Baltisakslastelt õppisid eestlased kultuuri kaudu oma rahvuslikku iseolemist kehtestama.   

Kui Vene keskvõim maasaksu pitsitas, siis ei langenud nad matsidele kaela, et end välja nutta. Kogu Venemaal hakkasid linnamehed mõisnikele suuremat majanduslikku konkurentsi pakkuma, reisimine ja luksus läksid moodi. Et eluga sammu pidada, tuli matse veel tugevamini pigistada. Tulemuseks oli see, et rahvas leidis end olukorrast, mis ületas taluvuse piiri. Kolm aastat järjest (1905–1907) põlesid  mõisad ning voolas mässajate veri. Vahel läksid linnakodanikud tänavale meelt avaldama, vahel tulid sõdurid vastu tapma. 

Auk Eesti ajaloos   

Möllasid terror ja tsensor: inimesed vaigistati, sündmused summutati. Kõige imelikum on aga see, et siis alanud tühi auk kestab Eesti ajaloos siiamaani. Olukorda võib illustreerida praegu kasutuses V klassi ajalooõpikuga, mis ei kõssagi 1905. aasta revolutsioonist. Aastaid  1904–1914 sisustab lühike lõik: „Eesti ühiskond arenes XX sajandi esimesel kümnel kiiresti. Järjest sagedamini hakati rääkima sellest, miks ei võiks eestlased ise oma maad juhtida ning valitseda. Nendest juttudest jäi vaid sammuke iseseisvuse nõudmiseni.”   

Mis sealt kristallmunast paistab, mille  pealt näpuotsaga ainult paarist kohast tolmu on pühitud? Impeerium hakkas 1912. aastal I maailmasõjaks ettevalmistusi tegema. Pealinna Peterburi kaitseks ehitati Peeter Suure nimeline merekindlus Soome lahe äärde ja suured laevatehased Tallinnasse. Koos sõjaehitusega tulid ka sõjavägi ja tehaste väljaõppinud kaader. Erinevat sorti riigikukutajate, sotsiaaldemokraatidest anarhistideni, tegevuse keskpunktiks Eesti aladel sai Narva, kuhu ulatasid  niihästi Peterburi kui ka Tallinna mõjud. 

Naftaniidid ühendasid juba siis Kaspiat Läänemerega ning kui Putilovi naftatöötlemistehase demonstrantide pihta Bakuu tänavatel 1914. aasta 3. juulil tuli avati, katkestasid protestiks 10. juulil töö Eesti ja Peterburi kõik suured vabrikud, tehased ja trükikojad. Sõjaseisukord koos ajutiste seadustega kehtestati Peeter Suure merekindluse aladel 18. juulil vana kalendri järgi, kõigis Balti kubermangudes 20.  juulil. 1. augustil kuulutas Saksa keisririik Vene keisririigile sõja. 

Aadli põhimõtted, idealistid ja hullud   

Niipalju siis taustast, mis ajal see „Polli päevikute” mässaja surnukeha Ebbo von Sieringi lõikuslauale jõudis. Ent too laip ei ole ainus tegelane, kes lavastaja tahtel taolisse piirolukorda  sattus, kus tal vähemalt vaimne sisikond pahupidi pöörati. Ja samas ei lubanud lavastaja filmitegelastel oma sügavast minamääratlusest kõrvale kalduda. Aadel pidi põhimõtetele kindlaks jääma, oli ta siis ohvitser või teadlane. See saavutati range kasvatusega. Teised põhimõttehullud olid idealistid. Ning olid veel kolmandat sorti hullud nagu teismelised. XX sajandi alguses ei võetud kriisiolukorras rahusteid, siis võeti midagi endaga või oma lähedastega ette.  Näiteks musitseeriti.       

Meespeaosatäitjad Tambet Tuisk ja Edgar Selge olid suurepärased – mida hullem koletis, seda enam teda imetlema jäid. Neist esimene on eesti näitleja ja teine võiks nime poolest samuti eestlane olla, aga on siiski sakslane. Kui enamasti esinevad tegelased püsisuurustena, kes eri olukorras toovad esile erinevaid  jooni, siis filmi muutujaks on nooruke Oda von Siering. Niisugust veel välja kujunemata ja maailma avastava noore inimese rolli on raske veenvalt mängida, aga näitlejanna Paula Beer sai oma tegelase tõlgendamisega väga hästi hakkama.       

„Polli päevikute” puhul on tähelepanuväärne, et selle peamist dekoratsiooni on nimetatud filmi üheks peategelaseks. Von Sieringite mõisahoone on filmis veel üks asjaolu, mis viib  vaataja mõttele, et ei, see kõik ei saa olla tõsi. Nagu oleks Tartu ülikooli puidust koopia kitsale postamendile keset merd tasakaalu seatud. Aga hoone õhus rippuvate ja oma raskuse all lonti vajunud tiibade toeks pandud toikad andsid selgelt mõista, et mõisa loomulik olek on tasakaalust kaugel. Von Sieringite häärber meenutab tädi Josephine maja Brad Silberlingi filmis „Lemony Snicketi sari õnnetuid lugusid”. Mõisa meistriteosega sai hakkama filmikunstnik  Silke Buhr. Eeskuju valiti põhimõtte järgi, et seesuguseid hooneid kusagil mujal maailmas samal ajal ehitati. Alaskas olevat selliseid klassitsistlikke maju merre projekteeritud ning Chris Krausi perekondlik sisetunne ütles, et baltisaksa ekstsentrilisele vaimule võis selline lahendus täitsa sobida. Samal ajal kui maailm läks ümberringi hulluks, mängiti von Sieringite tondilossis pilli ja teatrit. Mõisa arhitektuur ise on samuti hullumeelne nagu ekspressionistlikes  saksa filmides, sobiv kunstikamber inimveidrustele ja unarideedele. Näiteks anatoomiline teooria, millega otsiti inimese kurjusele teaduslikku seletust ja see ühes ajunäärmes leiti. Kuna teadlasest filmikangelase lõikuslauale sattus siniverelisi harva, seal ilmselt ainult lihtrahva seast pärit kunded pikutasidki, on ka mõistetav, miks ta oletas, et kurjusenääre valitseb just eestlaste ajusid. Anatoomia kinolinal paistab efektne. Ent Ebbo von Sieringi prototüüp  Ebherard Kraus, Oda Schaeferi isa, tegeles hoopis kirjandusega. Ilma tema teoreetilisi töid lugemata ei ole aga võimalik hinnata, kas tema tekstianalüüse saaks üldse võrrelda lahtilõigatud organismi groteskiga. 

Panga
klaasseina kuuvalgus 

Kui Chris Kraus esimest korda 1993. aastal  Eestit külastas, oli tema perekonnale kuulunud Põlula mõisahoone vana ja räämas. Ka Tallinna vanalinn oli siis veel euroremontidest suhteliselt puutumata ning see nägi välja keskkonnana, mis olnud inimeste koduks kaheksa sajandit. Vana arhitektuur loob ajatu kultuurikeskkonna, mis jääb maalt läbi käinud, sinna tulnud ja lahkunud inimhulki siduma läbi ajaloo. Kui kaotame ära vana arhitektuuri, kaotame ka äratuntava ajaloo. 1990. aastate lõpus  ei olnud Põlula mõisahoone endisaegade hõngust enam midagi alles, remontide käigus olid vanad materjalid uutega asendatud. Sarnasest elamusest rääkis ka luuletaja Philip Gross. 1994. aastal Eestit esmakordselt külastades sai ta palju omaette ringi jalutada ning sattus ka Väike-Pääsukese ja Tornimäe tänavale praeguse Stockmanni kaubamaja kandis. Oma järgmisel külaskäigul, siis juba XXI sajandi alguses, oli sinna üks puumaja alles jäänud.  Kui ta seda pildistama sattus, tajus ta justkui kuuvalgust päise päeva ajal. Kui ta kummalise valguse allikat otsides ringi vaatas, märkas ta selja taga uue pangahoone kõrget mustjat klaasseina, mis peegeldas oma pinnalt päikesevalgust alla nagu kuu. Justkui oleks pank Philip Grossile selja taha hiilinud. Tema sõnul oli tal tunne, nagu oleks ta sattunud metafoori, millest ta veel täpselt aru ei saa.       

Chris Krausi uue vana perekonnamõisa metafoor aga räägib veel selgemat raha keelt kui pangahoone. On kulutatud palju raha, et vanu maju uuteks vuntsida, aga kui kellelgi  läheb nüüd vaja vana maja, mida poest ei osta ja kataloogist ei telli, siis tuleb veel kord raha maksta, et üks säärane eriprojekti järgi üles ehitada. See ei olnud väga ammu, kui Eestis käidi filme tegemas, sest siin võis leida ohtrasti loomulikku ajaloolist tausta. 1996. aasta suvel, kui Chris Kraus Eestit külastas, käisin mina Šotimaal tutvumas National Trusti tegemistega. Šotlased arvutasid, kui suur on vanade losside ja teiste muististe külastamise käive, kui võtta arvesse  piletid, kohvikueined, postkaardid. Kogu Šotimaa peale saadi kokku sama suurusjärgu summa nagu Šoti Põhjamere naftatööstuse aastakäive, mis oli siis maailmas tootmismahtude poolest kuuendal kohal.     

  Meil Eestis on palju kultuuriressurssi, aga me hävitame seda. Naftaressurssi meil pole, aga õlitööstust me arendame. Eh, oleksid meil  sakslastest peremehed, ehk oleksime targemini toiminud.