IRLi ja Keskerakonna „administratiivsete ressursside kasutamine” valimispropagandas peidab enda keerukate ja peaaegu et aukartustäratavate sõnade taustal meie tänases taustsüsteemis tavalist vargust. Mõelge sellele, mis juhtuks teiega, kui te lisaks legitiimselt saadud vanemahüvitisele leiate, et sellest rahast ei ole küllalt ning otsustate oma sissetulekut suurendada – ei, isegi mitte varguse ega maksupettuse, vaid lihtsa tööotsaga, mida te ei deklareeri. Kui sotsiaalkindlustusamet sellest teada saab, siis peate minimaalselt tagasi maksma ebakorrektselt välja makstud summa. Kui asja veel lihtsamalt vaadata, siis mõelgem olukorrale, kus teile on lepinguga antud x summa raha, aga kuna teile sellest ei piisa, siis te leiate tee, kuidas samast kassast veel raha võtta, noh, näiteks mängukire rahuldamiseks. Seda, mis asja välja tulles juhtub, võib küsida Aavo Viioli käest. Ent muidu nii tubli prokuratuur pole seekord ühegi raha omastamise süüdistuse, olgu plakatite valmistamise või maksumaksja taskust erakonna töötajatele palga maksmise puhul pidanud vajalikuks isegi kommenteerida, miks nad uurimiseks põhjust ei näe.
Igasugune terve mõistus oleks eeldanud, et kaitsepolitseiameti paljastused jõulude ajal selle kohta, kuidas Edgar Savisaar on venelastelt raha küsinud, viivad väga tõsiste tagajärgedeni nii riigi kui erakonna tasandil. Nüüdseks on skandaal möödas ja vaevalt et poliitikast kaugemal seisvad inimesed seda enam mäletavadki. Ainsad, kes veel ebamugavust tunnevad, on paljud keskerakondlased, kes peavad oma erakonna juhi tegevuse kahtlast kuulsust jagama teda vankumatult toetades. Seetõttu ilmuvad ka artiklid selle kohta, kuidas teised erakonnad samuti toetusi on luninud, ning julgemad kirjutavad isegi, kuidas Venemaaga peabki sõbralik olema ja et sellepärast pole Keskerakonnale põhjust midagi ette heita. Ilmselt on paremerakonnad teinud endale ja eesti rahvale karuteene selle pideva „hunt karjas” karjumisega, nii et kui lõpuks on tõsiselt põhjust kodanikupositsioon võtta, siis püütakse kõike taandada erakonnatsirkuse tasandile.
Eriti huvitavaks teeb viimased skandaalid erakonnaseaduse hiljutine menetlemine. Me näitame ühiskondlikus korras näpuga nendele, kes vähemalt hea tava vastu on patustanud, ja mõtleme, et peaks väära käitumise kriminaliseerima, kuid tegelikult kiitsid erakonnad harvanähtava ühtsusega (ainult sotside vastuseisuga) erakonnaseaduse rahastamise eksimuste dekriminaliseerimise heaks, kaotades isegi teoreetilise võimaluse kedagi Viioli saatusega hirmutada. Sellele on ratsionaalne seletus. Kui raha on eduks vajalik ning erakonnad on need, kes seadusi teevad, siis ei saagi olla nii, et erakonnad endale jala peale pissivad või, veel hullem, jala amputeerida lasevad. Neilt seda nõuda oleks ühtaegu silmakirjalik ja mõttetu. Kui ühiskond ei reageeri aga praegu, kui meil kodanikena on võimalus valimistulemuste kaudu oma arvamust avaldada, siis järgmine kord antakse meile see võimalus alles nelja aasta pärast. Probleemide lahendamine saab alguse nende teadvustamisest. Erakondlik vabandamine, et teised teevad ka, viib meid ühiskonnana keerdtreppi mööda allapoole ja lubab vabaduse asemel anarhiat.
Erakonnad leiavad praeguses poliitilises süsteemis alati raha oma positsiooni järjepidevaks kindlustamiseks, meie asi kodanikena on jälgida, et ühiskonnas ebasoovitavad protsessid ei võimenduks. Erakondadele on legitiimselt vaja raha teatava mõistliku suurusega parteiaparaadi ülalpidamiseks, muidu nad parteistavad riigiaparaadi. Eriti teravalt annab rahapuudus tunda aga just valimiste ajal ja eel, sest siis tehakse otsuseid mitmeks aastaks ette ja juba vanasõna on öelnud, et julge hundi rind rasvane. Seetõttu on ainuvõimalik käitumine vähendada survet kampaania rahastamisele, see kaudne meede on parem kui iga otsene.
Arvan, et sellega nõustuksid isegi erakonnad ja tegelikult on vastu hoopis meie meedia ja tema omanikud, kes valimisreklaamist väga hästi elavad ja muidu punaseks kiskuvat bilanssi turgutavad. Efektiivseim kulude vähendamise viis on teatud kanalite keelamine või valimisreklaami andmine maksumaksja telesse või raadiosse. Euroopa riigid kasutavad nende meetmete kombinatsioone, s.t keelatakse välireklaam või telereklaam ja antakse üleriigilises televisioonis kõigile mingi kriteeriumi alusel esinemisvõimalus. Tavaliselt ei määra piiri põhiseadus, vaid seaduse loojate huvid.
Erakondade rahastamise arutamine riigikogus on umbes sama kui riigikogu liikmete palgaküsimus – väga palju pinnavirvendusi, kuid tulemus on ikka eelmise süsteemiga väga sarnane. Ka hiljutine arutelu erakondade rahastamise üle riiklikult tähtsa küsimusena näitas kaude seda, et tegelikult teatakse ekspertide tasandil päris hästi, missugused on mõistlikud sammud edasi, aga erakondadelt ja otsustajatelt ei saa eeldada tegevust, sest see pole praeguse süsteemi liidritele kasulik.
Valimisolukorras ja uute rahastamisskandaalide valguses on aga meie asi patustanud erakondadelt välja pressida tehtu kahetsus ja lubadus ennast parandada. Kõige rangemalt tuleb hukka mõista poliitikute poolpidulik vabandus „teised teevad ka”, sest see näitab, et nende poliitikutega libiseme ainult allamäge. Ja selle eest tuleb määrata punane kaart.