Muuseas, loomemajandust turgutava euroraha rakendusasutus ja reeglite kehtestaja ei ole mitte kultuuri-, vaid hoopis majandusministeerium. Kavalalt eksponeerib majanduseusku Reformierakond kultuuriprogrammi alguses aga hoopis õrna ja kaitsetut loomeisikut, kellele lubatakse loomeprodukti tootmiseks suurema toetust ja palka – muidugi juhul, kui eelarve võimaldab. Seni kahjuks ei ole eriti võimaldanud isegi elementaarsete sotsiaalsete garantiide osas. Sotsidel on kultuuritöötajate palgatõus lausa esimene lubadus, IRL aga lubab tunnustatud loovisikule tervisekindlustust, juhul kui too saab hakkama minimaalse aastapalga teenimisega. Reformi- ja Keskerakond kinnitavad kohe esimeses reas, et riik toetab esmajoones professionaalkultuuri. Viimase põhiteemad on siiski sport ja kultuuri rahvuslik mitmekesisus. Kultuuriinimeste hirme leevendab enamik erakondi kinnitusega, et kulka jääb samal kujul alles. Otseselt kriitikale vastab Reformierakond lubadusega „võtta suund” kulka raha suunamiseks rohkem loometegevusse ja vähem riigiasutuste ülalpidamisele. Olusid ja kaaperdamiskatseid arvesse võttes on siiani veel kultuuriinimestega mehitatud kulka erandlik nähtus tõesti. Võib mürki võtta, et tänasel päeval sellist asutust enam ei loodaks.
Üldiselt on valimisprogrammide teljeks olemasoleva korralduse säilitamine ja mitut sorti jätkamine, tugevdamine, arendamine jne. Uusi ideid pakuvad isamaalased: lubatakse kultuuriinimeste kaasamist arengukavade koostamisse ja loomeliitude foorumeid. See mõjub armulikult ja efektselt nii loomeisikuid solvanud „oma liistude” jutu kui ka eesti ühe nimekaima muusikatalendi väljamaale tagasipeletamise kurva juhtumi taustal. Veel tahab IRL riigitoetuse saajate ringi lahti siduda omandivormist, mis tooks ilmselt kultuuripõllule põnevust, põhjustades poti juures tunglejate senisest ägedama rüseluse. Ei puudu ka tähtsaim teema: seni „oma” sambata sotsid tahaksid püsti panna kommunismiohvrite mälestussamba. Häid ja veel paremaid lubadusi jätkub. Et aga juhtumisi on kaks suuremat lubajat kaua segamatult võimul olnud, siis aitab lubaduste väärtust hinnata tagasivaade sellele, mis seni tehtud – tegelikud eelistused ja juhtimiskultuur. Tagasivaade ütleb, et kultuuri rahastamise proportsionaalne osakaal riigieelarves on üldiselt vähenenud, maksupoliitika on muutunud ebasoodsamaks (suur käibemaks), kultuurisponsorlust edendavad tingimused on välja arendamata, esteetiliste ja sotsiaalkultuuriliste argumentide asemel kipuvad kultuurikorralduses valitsema majanduslikud ja propagandistlikud, kultuuriekspertide roll tähtsate otsuste tegemisel on marginaalne ja mõnedki kaalukad rahastamisotsused on läbipaistmatud. Ning seda kõike võimaldab ja soodustab pikaajalise, konsensusliku ja tervikpilti hõlmava tegevuskava ja -reeglistiku puudumine. Majanduskriteeriumide ülimuslikkus on mõjutanud suuresti ka kunsti sisutasandit: väärtusdominantideks on kujunenud monumentaalsus, maksimaalne levisfäär ja panustamine massimaitsele. Kui lisada inglise keele ja kommertsi pealetung kultuuris ja hariduses ning sotsiaalsest kihistumisest tulenevad „kultuuriviha” ilmingud, siis saab põhiseaduse pateetilisest fraasist paratamatult tühi luulekujund või halvimal juhul tõelust ignoreeriv hüsteeriline poliitloosung.
Muuseas, ehk on kultuuriteema politiseeritus ja silmakirjalik tühipaatos üks põhjusi, miks aastakümneid eesti sõnakunsti ja mõttekultuuri edendanud Jaan Kaplinski on meie keeleruumist distantseerunud. Teine uitmõte: seitsmekümnendatel elas Arvo Pärt tükk aega „loomeprodukti tootmata”, iseenese ja väljendusvahendite otsingul. Huvitav, missugused oleksid olnud tema väljavaated, kui tal tulnuks alustada tänases Eesti Vabariigis?