Moskvas „Kuldse maski” kontekstis on Krõmov euroopalik erand vene teatripildis. Ta on  meie hingesugulane: ei vajuta paatosepedaali põhja, on tuttavlikult irooniline, pigem vaikne kui kärarikas ja väga vaimukas – kui sõõm värsket õhku vägevas parfüümipilves. Tallinna festivalil sain ootamatu ilmutuse: Krõmov on väga venelik, kui vaadata tema töid väljaspool vene kultuurikonteksti. Seda muljet võis tugevdada ka lugude koosmõju, kus nähtu kasvas üheks suureks lavastuseks.       

Dmitri Krõmovist on saanud omal kombel Anatoli Vassiljevi mantlipärija; ta töötab majas, mille on oma teatri tarbeks kunagi kavandanud suurmeister ise. See maja on eriskummaline: viltuste valgete seintega, askeetlik,  meenutab kirikut. Vassiljevil oli fantaasiat see maja välja mõelda ja nüüd fantaseerib selles ruumis Dmitri Krõmov koos oma trupiga. Seda maja pole keegi Vassiljevilt ära võtnud, see on ehitatud teatri tarbeks ja midagi peale teatri seal teha ei saagi. Tüli ja pahandus, mistõttu Vassiljev Moskvast Prantsusmaale emigreerus, tõusis hoopis ühe teise saali pärast kenas kodanlasemajas. Seda leinataksegi lavastuses „Oksjon”. „Oksjon” on lugu kadunud majast,  mis kasvab lugulauluks vene teatrist ja luigelauluks Tšehhovile. Pillerkaari keskel märkad tagaplaanil kaltsunukku, mis peadpidi segumasinasse unustatud, temaga oli hetk tagasi vist Veršininit mängitud. Sama jõhkralt toimitakse teistegi tegelastega „Kolmest õest”, „Onu Vanjast” ja „Kirsiaiast”. Midagi, mis on ära nätsutatud, tuleb ära unustada ja ära visata, et seda siis rõõmsal meelel jälle avastada. Kas niiviisi? Või nätsutatakse ja vaenatakse hoopis  kultuuri, pistetakse peadpidi segumasinasse, topitakse põranda alla, lastakse peldikupotist alla, uputatakse ja põletatakse … Aga see ei hävi. Ikka pudeneb kusagilt riidevoldi vahelt mingi pebreke, mis uut algust kuulutab. See on „Oksjoni” teema, aga see on ka „Donki Hoti” juhtmotiiv. Lavastus „Oksjon” on „Donki Hoti” noorem sugulane. Ootamatul kombel esindab Cervantes oma „Don Quijotega” krõmovlaste mängus aga maailma ratsionaalset alget ja 

Tšehhovi kanda jääb metafüüsilisem pool. Kui esimest korda „Donki Hotti” Tallinnas mängiti, tundus lavastus väga improvisatsiooniline. Teistkordsel kohtumisel neli aastat hiljem mõjus kainestavalt, et mitte öelda ehmatavalt see täpsus, millega lugu etendati – laval tiksus nagu kellavärk. Nii ka „Oksjon” on oma esialgse kapustniku laadi minetanud ja kasvanud väga tõsiseks lavastuseks. Mängimise iha ja kirge tajud iga pooriga. Nii et mida aasta edasi, seda  klaarimaks läheb lavastus, ei mingit väsimuse märki. Kuuldavasti tegi Krõmov kõigi lavastustega Tallinnas proove, seegi võis jätta oma korrastava jälje.       

„Kaelkirjakule” mõtlen kui ühele segaseks jäänud unenäole, ei andnud ennast kätte. Esimest korda ei kõnetanud Krõmovi looming mind. Me teeme midagi koos ja täie pühendumisega, see, mida me teeme, on üsna mõttetu ja laguneb kohe tükkideks ja siis hakkame jutustama oma lugusid, üksteisega suhestumata ja suhtlemata. Ei nokkinud ma kaelkirjaku  kujundist midagi välja! Jah, mul on huvitav vaadata näitlejate koos toimimist, nende füüsilisi pingutusi, aga mille nimel see vaev on nähtud, sellele pihta ei saanud. Nagu oleks vaadanud mõnda tundmatute reeglitega spordivõistlust. Mäng oli seejuures väga kontsentreeritud. Palju kordi mõtlesin, miks nad seda teevad, milleks nad tahavad endale kaelkirjakut ehitada. Olgu see arusaamatus siinkohal üles tunnistatud. „Kaelkirjakut” hoidis koos tsirkuse kujund.  Tsirkus olevat teatris popp element, aga kuna minul puudub selle nähtusega side – esimest korda nägin ehtsat tsirkust alles 40aastaselt – siis mingeid äratundmislinke lihtsalt pole. Tean, et „Kaelkirjaku surm” on Dima Krõmovi loomingus vahejaam kahe suurlavastuse vahel, tehtud pärast „Oopust” ja enne „Ta-ra-ra-bumbiat”. Kui õnnestub see Tšehhovi festivaliks lavastatud lugu ära näha, ehk siis leian ka „Kaelkirjaku”. Aga nüüd „Oopuse” juurde. See on mu  viimaste aegade tugevamaid teatrielamusi, mis Moskvast kogutud. Kuidas Tallinnas? Kui midagi väga meeldib, hakkad juba ette muretsema, et kas tuleb ikka kõik nii hästi välja, saal võõras ja raske gastrollide rida trupil seljataga. Tuli ja ei tulnud ka. „Oopus” koosneb teatavasti kahest osast. Esimene osa räägib mälust ja esivanematest. See oli minu arvates Tallinna gastrolli üks ilusamaid lugusid, pandud kokku fragmentidest, mälestuste kübemetest, kus  iga pilt, kuub, pasun ja lusikas kõneleb, mälestusi pressib seina seest välja nii inimeste kui ka asjade kujul. Ja siis kukub su intiimsesse õrna ringi kolaki terve hunnik õudust, märk sigadustest, mida maailma ümberkorraldajad korda saatnud. Tunnistad tõtt hunniku pisikeste saabastega. Lapsed on ahju aetud, jalavarjud maha jäetud … Keegi ei räägi sellest, näitleja tegutseb ja käib välja kujundid, meie oma peas kasvatame lugu, võitleme oma alateadvusega  ja kanname koormat. Ja kui oleme seda teed ausalt käinud, tuleb vabanemine, kui ei – jääme laviini alla. See oli apokalüptiline kogemus, mida teater seekord pakkuda suutis.       

 Moskva „Oopuse” etendusest mäletan, et esimene osa oli intellektuaalselt huvitav, aga ei enamat. Kas ei nokkinud ma ise asja ära või tasalülitas mu „Oopuse” teine pool. Tallinna etendusel oli Šostakovitši lugu halvemas konditsioonis. Juba tehnilistel põhjustel. NO-teatri ruum oli liiga väike. Seal ei saanud korraldada sellist klaverite ja kultuuriheeroste fatamorgaanat nagu Krõmovi trupi koduteatri maneežis, kus oli tunne, et emake Venemaa laseb kohe  su enda maha, ja kus väike Šostakovitš rippus kõrge lae all raadiokrapi küljes oma viimase jõuga, nii et hakkas ehtne hirm inimelu pärast. Tallinnas oli kõik kergem, turvalisem, traagikat polnud, pigem mõjus koomilisena. Mis õigem, mis valem? Ei tea, aga tasakaal kahe „Oopuse” osa vahel oli jälle olemas – see ongi valem, mille Dima Krõmov hiilgavalt tõestas oma trupi ja „Talveöö unenäoga”.