Raha pidada kaduma
Professor Mereste rääkis kunagi, kuidas heasoovlik vanem kolleeg soovitanud rahanduse õppimisest loobuda, sest raha pidada kohe kaduma. On hämmastav, kui elujõulised on mõned ideed. Veel 1970. aastate eurokommunistide peas hõljus rahaga seoses roosa udu. „Raha kaob … Meeletu tarbimis- ja ahmimistung kaob … Uus inimsugu meenutab oma küttidestkorilastest esivanemaid, kes usaldasid loodust, mis jagas neile tasuta ning sageli külluslikult kõike eluks vajalikku, ja kes ei tundnud muret homse ees …”, tsiteerib Ferguson üht neist (lk 19). Eestiski on hiljuti avaldatud seisukohti, millele mõeldes näib majandusmõtte arengus kehtivat udu jäävuse seadus. Õnneks leebemaid kui eespool, sest lisaks korilusele ja naturaalmajandusele näibki raha peamiseks alternatiiviks olevat diktaatorlik tsentraalne planeerimine ja sunnitöö. Tegelikult ei saakski rahast loobuda enne, kui on tsentraalselt planeeritavaks muudetud ka iga indiviidi tarbimine.
Friedman loetles ühes artikleist iga (kaasaegse) majandussüsteemi põhiülesanded. Need on: standardite fikseerimine võistlevate eesmärkide võrdlemiseks, ressursside tootmine ja jaotamine, toodete jaotamine tarbijate vahel, majandussüsteemi taastootmise ja arengu tagamine ja tarbimise kohandamine tootmisele lühikeses ajaperspektiivis. Nagu eespool viidatud, pole ükski eesmärkidest saavutatav piisavalt väheste kuludega ilma raha, rahaliste hindade ja finantssüsteemi olemasoluta. Esiteks aitab raha olemasolu kokku hoida tehingu osapoolte otsinguga seotud kulusid. See on raha kõige olulisem funktsioon ning peamiselt sellega seondub euro majanduslik kasu meile kõigile. Teiseks aitavad raha ja intressimäärad ühildada inimeste tarbimisja tootmisotsuseid. Kolmandaks, ainult raha kasutavas ühiskonnas on võimalik tööjaotuse väljaarendamine: raha tagab tööjaotuse toimimiseks vajaliku koostöö majanduses.
Leheküljel 24 tuuakse raha lihtsustatud definitsioon: „Tavatsetakse öelda, et raha on vahetusvahend, mille abil sooritatud tehinguid eristab bartertehingust suurem efektiivsus ja käepärasus, või et raha on arvestusühik, mis lihtsustab hindamist ja kalkuleerimist, või ka seda, et raha on väärtuste kogumise vahend, mis võimaldab pikki ajavahemikke ja pikki vahemaid ületavaid vahetustehinguid”. Olulisim neist funktsioonidest on vahetusvahendi oma. Raha väärtus ei tulene sellest, et ta ise on väärtuslik. Raha väärtus tuleneb sellest, et me usume tema väärtusse ning eelkõige võimalusse, et nii praegu kui tulevikus saame seda vahetada asjade ja teenuste vastu vastavalt oma soovidele ning et teised inimesed on valmis selle raha asjade või teenuste eest vastu võtma.
Selle asjaolu mittemõistmise tõttu on ajaloos palju pahandust tõusnud. Hispaanlaste maailmavallutuse ajalukku tagasi vaadates kirjutab autor (lk 2): „Hispaanlased ei mõistnud, et väärismetalli väärtus ei ole absoluutne. Raha maksab vaid niipalju, kui keegi on nõus selle eest loovutama. Hõbeda või kulla sissevool ei tee ühiskonda rikkamaks, ehkki võib teha rikkaks raha tootmise monopoliseerinud valitsuse. Kui muud asjad jäävad samaks, siis tõstab see vaid hindu”. Nii Lõuna-Ameerikast Hispaaniasse veetud hõbedamäe tõttu juhtuski. See on tõenäoliselt üks põhjusi, miks maailmakeeleks kipub inglise aga mitte hispaania keel, kuid näites on peidus ka muud tänapäeva ulatuvat ja olulist. Raha põhjendamatu ringlusse lisamine toob enesega kaasa inflatsiooni.
Selleks, et raha saaks majanduses täita oma rolli, peavad eksisteerima institutsioonid, mille funktsioonideks on raha loomine, paljude väikeste pakutavate lühiajaliste kapitalikoguste koondamine suurte ja pikaajaliste projektide finantseerimiseks, riski maandamine ja hajutamine, otsustusprotsessi toetamine finantsturu tekitatud informatsiooniga ja rahandusalaste teadmusteenuste pakkumine. Võlakirjaturust pajatabki teine peatükk pealkirjaga „Inimlikud sidemed”. Rohkem on juttu siiski riigi ning selle poliitika ja laenuandjate suhetest. Reaalmajanduse toimimiseks vajalik raha liikumine ülejäägiga majandusüksustelt neile, kel on täiendavaid vahendeid vaja näiteks uue tootmise alustamiseks, jääb siin tagaplaanile.
Peatüki temaatikat defineeriv lõik (lk 57) on mõnede riikide fiskaalkriisiks üle kasvanud kriisi lõppfaasis vägagi päevakohane: „Poliitiku jaoks on võlakirjaturg võimas osalt ka seetõttu, et seal antakse iga päev hinnang valitsuse maksuja rahapoliitikale. … võlakirjaturu põhiline jõud seisneb tema võimes nuhelda valitsust laenude kallinemisega … Kõrgem intressimäär suurendab defitsiiti veelgi. … Varem või hiljem tuleb valitsusel valida kolmest halvast üks: kas teha seda, mida võlakirjaturg kõige rohkem kardab, ja kirjutada osa riigivõlast korstnasse, vähendada turu ümberveenmise nimel mingis valdkonnas riigi kulusid, vihastades valijat ja kahjustades garanteeritud kapitalimahutusi, või võidelda eelarvepuudujäägiga maksude tõstmise teel”.
Kohe kindlasti ei tähenda see, et Kreeka probleemides oleks süüdi võlakirjaturg, kuigi poliitikud sellistes situatsioonides seda väita püüavad. Põhjuseks on ikka kiusatus jagada raha ka siis, kui seda ei ole. Nii need laenukoormad kerkivad, kusjuures allikaid on ainult kolm (kui otsene vargus ehk erinevad natsionaliseerimise vormid kõrvale jätta): keskpank trükib raha juurde, vajalik summa laenatakse kodumaal või välisriikidest.
Ükskõik, milline on valik, tüli tõuseb sellest nagunii. Esimene variant, keskpanga trükipressi kasutamine, viib majanduse kindlalt inflatsioonisängi. Selle häda vastu aitab ainult meelekindlus, mida poliitikutel on raske säilitada, või keskpankade eesmärgistatud iseseisvus. Ehk siis – riik, kirik ja raha peavad üksteisest piisavalt lahutatud olema ning võimalike Kreekade mõju euro tervisele saabki minimeeritud. Seda tingimust muide euro ka täidab.
Kaks riigi rahamurede lahendamise laenuvarianti peaksid aga eelkõige vasakpoolsetele poliitikutele vastukarva olema. Lõpuks tuleb ju kõik laenud tagasi maksta ja intressegi tasuda. Ning vahendid selleks korjatakse riigi kodanikelt – kõikide makstavate maksudega finantseeritakse intressimakseid märksa väikesemale osale (ja rikkamale) võlakirjade omanikele. Ajaloos tagasi vaadates, kuid suurel määral praegugi kehtivana märgib Ferguson (lk 80): „Oleks lausa raske välja mõelda veel regressiivsemat maksusüsteemi, kus paljude inimeste vajadustele kehtestatud maksudega makstakse kinni väheste inimeste intressid”. See aga kaasneb riigivõla teenindamisega paratamatult.
Majanduslik ja poliitiline risk
Kaht kolmandikku raamatu peatükke (3–6) ühendavaks teemaks on risk – nii majanduslik kui poliitiline ning seda üksikisiku tasandist maailmamajanduseni välja. Kõik oleme vähemalt pildil näinud hollandlaste vett pumpavaid tuuleveskeid; „Kuid võib-olla suurim hollandlaste leiutis oli aktsiaselts,” nendib Ferguson (lk 101). Aktsiaselts on sobilik viis suuremahulise ja pikaajalise majandustegevuse organiseerimiseks.
Piiratud vastutus tagab, et osanikud ei kaota rohkem, kui ettevõttesse paigutasid. Lihtne on kaasata kapitali paljudelt investoritelt ning selle jagatus osadeks võimaldab ettevõttest lahkuda nii, et see ei mõjuta äritegevuse kestvust. Aktsiad tuleb lihtsalt kellelegi edasi müüa. Nagu hiljem New Yorgis, alustati ka siin kauplemisega tänaval (lk 104): „Vaevalt oli esimene avalik osakutemüük toimunud ja esimese laia osanikeringiga ühisfirma sündinud, kui sellele kohe järgnes järeltulu teke, kus võis osakuid osta ja müüa. See turg osutus märkimisväärselt likviidseks … 1608. aastal otsustati kolida katuse alla ja ehitada raekoja lähedale Rokinile (Amsterdami peatänav) nn Beurs”. Aktsiaselts teeb majanduses kaks omapärast, kuid mõjusat
lahutamistehet. Esiteks lahutatakse investeerijad osaliselt äritegevusega kaasnevatest riskidest, mis suurendab märgatavalt investeerijate ringi. Teiseks, igapäevased juhtimisotsused teeb omanike asemel tegevjuhtkond. Olukorras, kus inimesed annavad õiguse oma vara või muu olulise üle otsustamisel teistele, tekib aga paratamatult nn agendiprobleem. Esindaja jälgib otsustamisel alati lisaks esindatava huvidele ka iseenda huve. Inimesed oleme kõik – tõsi küll – erineval määral.
Börs, kus finantskriisid väga reljeefselt nähtavale tulevad, on ühtlasi oluline ettevõtteid distsiplineeriv institutsioon (lk 96): „Teoreetiliselt peaksid aktsiaseltside juhte distsiplineerima valvsad aktsionärid, kes peavad aastakoosolekuid ja üritavad avaldada oma otsest või kaudset mõju nõuandva häälega juhatuseliikmete kaudu. Praktikas on esmane distsiplineerija hoopis aktsiaturg … See, kui palju on inimesed nõus maksma selle või teise kompanii tükikese eest, näitab, kui palju see kompanii edaspidi nende arvates kasumit toodab. Mis tähendab, et börs on nagu üks pidev kohtumõistmine börsile toodud firmade üle: milline on nende juhtimise kvaliteet, nende toodangu ligitõmbavus, nende põhiturgude tulevikuväljavaated jpm”.
Võimalike tulevikusündmuste ettenägemise võimatuses peitubki igasuguse majandusja elutegevusega paratamatult kaasnev risk, mis tähendab võimalust, et tegevuse tegelikud tulemused erinevad loodetust. Ka riskiga toimetulemise meetodite üleslugemine on lihtne. Esiteks võib riskiga seotud tegevusest hoiduda. Teiseks võib riske muundada, asendada meile ebameeldivad riskid meeldivamatega. Ja lõpuks võib üritada riski kellegi teise kanda sokutada. Viimased kaks on seotud kuludega ehk riskihaldus nõuab alati vahendeid. Kui jõuame praktiliste rakenduste juurde, muutuvad asjad aga väga mitmekesiseks ja keeruliseks, kusjuures selgelt tuleb eristada majandusüksuse ja kogu majanduse taset. Ferguson kirjutab (lk 175): „Riski võib maandada kuni selle täieliku elimineerimiseni. Selleks peab leidma spekuleeriva lepingupartneri, kes võtab kogu riski enda kanda”. Selleks sobivad näiteks kindlustusseltsid.
Tõene on tsiteeritu ainult ühe konkreetse riskivõtja seisukohalt. Kogu majandusest ei kao risk ju kuhugi. See on osaliselt muundatud ning hajutatud kindlustusseltsi omanike, klientide ning võimalike edasikindlustajate ning nende partnerite vahel. Ehk siis, riskihalduse üheks tagajärjeks on selle kandja hägustumine. See on paratamatu, sest tahtes ühiskonnana (või koguni inimkonnana) areneda, tuleb ka riskida solidaarselt. Ka hoolikaima riskihalduse korral jääb riske, mis aeg-ajalt paratamatult realiseeruvad. Mida kergem on sellistel riskidel süsteemis koguneda, seda järsem tuleb lahendus.
Senistest tähelepanuväärseim vapustus toimus eelmisel sajandil (lk 124): „… kolme aasta jooksul langes Ameerika aktsiaturg laastava 89% võrra, jõudes madalseisu 1932. aasta juulis. Indeks saavutas oma 1929. aasta taseme alles 1954. aastaks.” Kriis tõi enesega kaasa kohutavad tagajärjed ja siiani jääb küsimus, kas neid oleks olnud võimalik pehmendada. Tõenäoliselt, sest nüüd on küllalt tugev seisukoht, et kriisist ajendatud poliitika hoopis süvendas seda. Majanduskriisides realiseeruvad riskid, millest ainult osa kohta on meil olemas selge ettekujutus. Ferguson mainib: „… maailmas on vähe asju, mida oleks nii raske ette ennustada kui finantskriisi algust ja sügavust, sest finantssüsteem on erakordselt komplitseeritud ning paljud tema siseseosed on mittelineaarsed või lausa kaootilised.” Sageli räägitaksegi finantssüsteemiga seoses nn süsteemsest riskist, mistõttu rahanduses on vaja rakendada ja rakendataksegi tugevamat reguleerimist. Probleemiks on, et süsteemsete riskidega võitlemiseks tuleb teha ka süsteemseid kulutusi, mis võivad osutuda kasvu pärssivalt suurteks. Tasakaalu valimine siin jääb veel pikaks ajaks poliitikute vaielda, mitte majandusteadlaste otsustada. Kindlasti ei saa aga tahta ja loota, et mingit osa ühiskonnast saab muuta ülejäänust paremaks, ausamaks ja targemaks. „Kui finantssüsteemil on mingi viga, siis nimelt see, et ta peegeldab ja suurendab kõiki neid inimlikke omadusi, mille poolest me oleme sarnased,” märgib autor juba sissejuhatuses.
Püüda Fergusoni mõtted kokku võtta teda tsiteerides: „… viletsus ei tule sellest, et ahned finantsistid nöörivad vaeseid”, vaid pigem sellest, et finantssüsteem ei toimi majanduse arenguks piisavalt tõhusalt. Ega teki ka kriisid finantssüsteemi olemasolu tõttu (kuigi kipuvad seal võimenduma), vaid pigem kogu majanduses kuhjuvate probleemide tõttu. On paratamatu, et kriisid ja majandustsüklid jäävad korduma ka tulevikus kahel põhjusel. Osaliselt on see hind, mida peame maksma arengu eest. Teiseks on majandus nii keeruline, et selle „peenregulatsioon”, mida vahepeal arvati oskavat, on tegelikult võimatu.
Kui raamat oleks tudengitöö, algaks selle retsensioon sõnadega, et kirjutatu ei ammenda teemat. See ei tähenda, et raamatul midagi viga oleks. Kohe kindlasti tasub seda lugeda (ka inglise keeles), sest kirjutatud on see hästi ning leida on sealt palju huvitavat. Unustada ei tohi aga, et mitte kogu tõde raha kohta pole nende kaante vahele jõudnud ega mahukski sinna. Raharaamatust kirjutades ei saa mööda aastavahetusel toimunud muutusest Eestis. Oleme nüüd nädala-kaks eurosid kasutanud. Mõned küll ülekantult, sest mitte kõik pole eurode endaga Eestis midagi ostnud, vaid hoopis kaardimakseid teinud. See müntide kasutamise vältimist võimaldav mugavus on meil olemas tänu pangandusele. Eespool oli juttu usalduse olulisusest seoses raha ja majandusega.
Usaldus meie vastu kasvas juba euro ootuses. Tallinna parim raamatupood, mille püsikliendid on paljud meist, asub Helsingi kesklinnas. Viimasel kahel korral ei küsitud seal lisaks pangakaardile ID-kaarti, kuigi seda viimasel korral meie naaberriigi kodanikult näha küsiti, nagu minultki on varem küsitud. Kuna mul pole alust arvata, et minu kehakeel nii palju usaldatavamaks oleks muutunud, pidi see tulenema sellest, mis keelt ma abikaasaga rääkisin. Fergusoni raamat on peaaegu üleni pühendatud finantssüsteemi toimimisele. Süsteemne on ka eurole ülemineku kasu, lisaks usalduse tõusule on euro meile kasulik, kuna täidab raha vahetusfunktsiooni kroonist paremini. Potentsiaalsete inimeste hulk, kes meie raha kõhklemata on valmis vastu võtma, kasvas aastavahetusel 331 miljonini. Selle arvu taga on majandus, mille osa me oleme tänu selle finantssüsteemis osalemisele.