Vahepealne aeg on olnud piisav, et häbitunne kaotada. Kunagised NLKP aktiivsed orgtöötajadki tunnevad end vabade ja uhkete isamaalastena ega pinguta enam oma tegeliku mõttemaailma varjamise nimel. Ja selles maailmas on kultuuril nii laias kui ka kitsamas, kaunite kunstide tähenduses üsna tagasihoidlik koht. Mitte et see mingi üllatus oleks, me ju näeme seda kõrgkultuuri aasta-aastalt kahanevas riigieelarve osakaalus. Näeme ka, millise reipa jõhkrusega peaminister isiklikult võtab üleilmse tuntusega kunstnikku pressikonverentsil verbaalselt lintšida.
Loosungit „Kultuur on tähtis!” lihtsalt ei ole praegu poliitilises päevakorras. Või veel vähem siis, et „Kultuur on kõige alus!”, sest meil on käsil demokraatlikud valimised, mille käigus peame hoopis välja selgitama, kas Karl Marxil oli õigus või siiski mitte. Raske on neil, kelle õnnelik noorus möödus marxismi-leninismi „tõdede” päheõppimises, toona vermunust loobuda. Ma ei tea, kelle uinunud alateadvusest tõusis valimiste üheks pealoosungiks marxismi kuldlause „Majandus on kõige alus”. Aga seal ta on ja saatuse väikese vingerpussina meie nime poolest liberaalide kehtestatuna. Marxi pole need liberaalid küll avalikult kunagi oma õpetajaks tunnistanud, kuid tees on tema, mitte liberalismi klassikute ega moodsate majandusõpetlaste oma.
Liberaalne pole see baasi ja pealisehituse lugu muu hulgas ka rääkija isikust tulenevalt. Sest väite „meie kätes on majandus kindel” ütlejaks pole vaba ettevõtja, vaid võim, mitte eraraha omanikud, vaid avaliku raha esindajad. Erainitsiatiivi näiliselt tulised pooldajad ütlevad niisiis, et riigivõimu ja partei käes on majandusel kõige parem olla. Kui juba nemad majandusele jagavad, küll siis ettevõtjatelgi hea hakkab. Raske oleks korruptsioonilõhnalisemat sõnumit välja mõelda.
Selge see, et haldusliberalistlikus maailmapildis majanduse kõrvale kultuur teiseks ühiskonna vundamendikiviks ei mahu. Küll võiks majandustegelase (ja isegi parteilise) pähe mahtuda see, et kauplemine ja vahetamine on suhtlemise vorm, kuid substants, see „asi”, millega kaubeldakse ja mis majanduskäitumise võimalikuks teeb, pärineb kultuurist. Iga kaup või teenus on ju kord välja mõeldud, see tähendab, loomingu tagajärg. Ja lõpuks on ka müügitöö töö peaga, mitte niivõrd jalgade või autoga.
„Riigil puudub terviknägemus meie tulevikust. [—] On viimane aeg meil kodanikena riigile appi minna.” Nii teatasid laupäeval kogunenud haritlased. See oli tõsiselt öeldud. Üks protsess on liikuma lükatud ja nüüd mõõdetakse iga päev ainult betoneerunud võimukartelli kahanevat vastupanuvõimet. Haiguse eitaja eitab ka seda, et vajab abi. Aga ta saab selle ka vastu tahtmist. Hoidke eest, valitsejad, abi tuleb!
Kaarel Tarand