Etendusasutuste riikliku finantseerimise seadus päästis etenduskunstid. Kuni 1993. aastani oli Soome kultuuri riiklik toetussüsteem juhuslik, igal aastal algas võitlus raha pärast nullist peale. Pärast pikki vaidlusi sõnastati etendusasutuste riikliku finantseerimise seadus: üks teatritele ja orkestritele, teine muuseumidele.
Selle seadusega määrati kindlaks teatrite toetamise alus, „arvestuslik inimtöö aasta” (henkilötyövuosi, HTV): see tähistab summat, mida on vaja, et üks täiskohaga töötaja saaks aasta töötada, kusjuures sisse on arvatud ka teatri tegevuskulud. Teatritele, mis kuuluvad selle seadusega määratletud nimistusse, kompenseeritakse neist kuludest igal aastal 37 protsenti. Riikliku toetuse saamiseks seaduses kehtestatud tingimused on üsnagi üldised. Teater peab olema munitsipaal- või eraomanduses ning selle omanikul lasub kohustus teatrit ülal pidada. Teater peab tegutsema alaliselt ja olema kutseliselt tegev etenduskunstide valdkonnas, samuti peab teatril olema vähemalt üks täiskohaga kunstiline töötaja ning piisavad majanduslikud tingimused. Samas ei või seda teatrit kasutada ärilistel eesmärkidel: näiteks dividendide maksmine peab olema teatri tegevusreeglistikus välistatud. Otsuse võtta teater (või orkester) seadusega ette nähtud toetuse saajate hulka teeb Soome haridus- ja kultuuriministeerium.
Selliseid ametlikult tunnustatud kultuuriasutusi on praegu nimistus kokku 2469 (nende sekka pole arvatud Soome Rahvusooper ja Soome Rahvusteater), kuid tegelik arv on umbes 300 võrra suurem. HTV-de arv ja väärtus arvutatakse välja mitut koostisosa arvesse võttes. Ühe teatri HTV arv saadakse sel moel, et personali- ja tegevuskulude summa jagatakse täiskohaga töötajate keskmise palgaga. HTV väärtus arvutatakse 2011. aastal üleriigiliselt, jagades kõikide seaduse alla käivate teatrite 2009. aasta personalija tegevuskulude summa nende teatrite täistööajaga töötajate üldarvuga. Saadud HTV väärtust kasutatakse alates 2012. aastast nelja aasta vältel, korrigeerides seda igal aastal kuluindeksiga.
2010. aastal oli HTV väärtus 55 021 eurot, käibemaksusüsteemist väljaspool tegutsevatele erateatritele aga 57 409 eurot, sest neile langeb suurem maksukoormus. Soomes on üldine käibemaksutase 23 protsenti, samas kui etenduskunstide ja veel mõne kultuurivaldkonnaga seotud asutustel on see vaid 9 protsenti. Soome seadusandluse kohaselt on teatritel vaba voli otsustada, kas nad tahavad kuuluda ühele või teisele poole käibemaksujoont. Umbes 30 teatrit, peamiselt kõik suuremad, on otsustanud kuuluda üldisesse maksusüsteemi, sest selle kohaselt saavad nad riigilt rohkem raha tagasi, kui ise maksma peavad. Pole kahtlustki, et 1992. – 1994. aasta majandussurutise ajal päästis etendusasutuste riikliku finantseerimise seadus Soomes etenduskunstid.
Teatrite majandamisel jagunevad sissetulekuallikad enamasti kolmeks enam-vähem võrdseks osaks: riiklik toetus, kohalik munitsipaaltugi ja enda teenitud (pileti)tulu. Kulude poole moodustavad suures osas personalikulud: umbes 77 protsenti tegevuskuludest (sinna ei ole sisse arvestatud kinnisvara haldamisel tehtud kulutusi).
HTV väärtuse tõus päästis teatrid masust. Etendusasutuste riikliku finantseerimise seaduse vastuvõtmisest alates sörkisid nii HTV väärtus kui ka arv tegelikest arenguvajadustes jupp maad tagapool. XXI sajandi saabudes sai selgeks, et midagi tuleb ette võtta. Taas pärast pikka-pikka lobitööd ja läbirääkimisi läks parlamendis läbi seadus, mille tulemusena kerkis HTV väärtus kolme aastaga (2008–2010) 40 protsenti. Etendusasutuste riikliku finantseerimise seaduse alusel toetust saavatele teatritele lisas see kokku 24 miljonit eurot. Vabatruppidele lisandus 2010. aastal miljon eurot, mis tähendas neile 40-protsendilist tõusu.
See täiendus aitas Soome teatritel tulla masuaastatest läbi väiksemate kahjustustega. Ehkki kahe aastaga (2007–2009) vähenes teatrite külastatavus umbes 5 protsendi võrra, ei laostanud see teatrite majandamist. Kulud kollektiivlepinguis ette nähtud üsna kõrgete personalikulude tõttu küll jätkuvalt kasvasid, kuid teatrid olid suutelised oma majandusseisu tasakaalustama ning nüüd on külastajate hulk taas tõusuteel. Nõnda oli võimalik hoida piletite hinnad samal tasemel ja etendustele müüdud piletite keskmine hulk kõrgel.
Kuidas otsustajaid tagant õhutada? Kunstivaldkonnas kaldume tihti arvama, et toetuse saamiseks on parim argument kunst ise. See võib nii isegi olla, aga enam sellest ei piisa, kui üldse kunagi on piisanud. Üha rohkem ja rohkem tuleb esile tõsta kunsti muid kaasmõjusid. Seetõttu on oluline tunda teadustööde ja uuringute tulemusi, et kasutada neid oma väidete tõestusena, ning tarvitada keelt, mida otsustajad mõistavad.
Viimasel aja on olnud probleeme linnavõimudega, mis kalduvad kultuuriinstitutsioonide toetusi kärpima, samas kui riigivõim on teinud edusamme ja täitnud oma kohustusi korralikult. Seetõttu on kultuuri toetamiseks toodavad põhjendused suunatud eelkõige kohalikele otsustajatele. Siinkohal mõned neist:
1) Kultuuriinstitutsioonid on dünaamilisuse ja loomingulisuse eestvedajad. Linnas tegutsevad kunstiasutused ja seal töötavad inimesed annavad tõuke loominguliste tegevusalade arengule ning loovad soodsa pinnase uuenduslikkuse kasvuks. Mitmed uuringud on seda tõestanud.
2) Kultuuri tasub investeerida. Nii Soomes kui ka mujal maailmas tehtud uuringud on näidanud, et iga kultuuriinstitutsioonidesse investeeritud euro toob kohalikku majandusse tagasi 1,5–4 korda rohkem raha. Soomes tehtud uuring (Laura Mäkela, 1998) pakkus selleks arvuks 1,8. Seda sorti investeeringud loovad ühtlasi väheste kulutustega uusi töökohti. Samas uuringus on mainitud, et iga kunstiinstitutsiooni töökoht loob enda ümbruskonnas juurde pool uut töökohta muul alal.
3) Toimivad kunstiasutused toovad kohalikku majandusse riiklikku raha. Etendusasutuste riikliku finantseerimise seaduse kohaselt on võimalik saada riiklikku toetust vaid siis, kui linnas on olemas toimiv(ad) kunstiasutus(ed). See on märkimisväärne rahaline lisa, mille määr sõltub nende asutuste suurusest ja seega kohaliku võimu toetuse suurusest neile. Kui linnavõim kärbib oma toetust, siis ka riik tõmbab oma poolt koomale – ja sellest ei võida keegi.
4) Kultuuriteenuste rohkus teeb linna külgetõmbavamaks. Soomes tehtud uuringus (SeppälaKaipainen, 1997) vaadeldi, kui olulised on linnale tegusad kultuuriinstitutsioonid. Kõik mõjukad ühiskonnagrupid – poliitikud, ametnikud, ärimehed, ajakirjanikud jpt – olid ühel meelel, et vilgas kultuurielu on linnale äärmisel tähtis. Ükski nüüdisaegne ettevõte, kus töötab palju haritud inimesi, ei taha tegutseda linnas, millel pole kultuurivallas midagi pakkuda.
5) Kunstiasutused on laste ja noorte olulised harijad. Mitmed uuringud on kinnitanud, et etenduskunstid on kasvava noore inimese tasakaalustatud emotsionaalseks ja tunnetuslikuks arenguks ülitähtsad (Elliot W. Eisner, Stanfordi ülikool, 2002). See on investeering tulevikku!
6) Kultuur soodustab tugevat tervist ja heaolu. Üha enam leiab kinnitust väide, et kultuuri nautimine mõjub tervisele hästi. Soome doktori Markku T. Hyyppä Ostrobotnias tehtud laiaulatuslik ceteris paribus’e põhimõtet järginud uuring näitas, et sealne rootsikeelne kogukond elas parema tervise juures ja kauem kui soome keelt kõnelenud kaaskodanikud samas piirkonnas. Ainus seletus sellele sai olla rootslaste palju intensiivsem kultuurielu. Hyyppä, samuti professor Johanthan Loman ja teadur Ichiro Kawachi väidavad, et palju tõhusam on investeerida kultuuri kui tervishoidu.
Kuidas teha oma sõnum arusaadavaks? Oma sõnumi kuuldavaks tegemine nõuab pikaajalist eeltööd. Mõistagi on olulisim luua otsustajatega toimivad isikutevahelised suhted. Kuid oskus lüüa pall õige
s suunas nii, et õige isik saab selle kinni püüda, on samuti tähtis. Selleks, et oma sõnum tõhusamalt adressaadini toimetada, on Soome teatrid võtnud ette mitmesuguseid samme:
– loodud on peamisi teatriorganisatsioone ühendav kultuuripoliitiline asutus Soome Teatriorganisatsioonide Keskassotsiatsioon, sest ühiselt on hääl tugevam;
– Soome parlamendi hariduskomisjoni ja rahanduskomisjoni liikmed kutsutakse kaks korda aastas teatrisse etendust vaatama, millele järgneb ühine õhtusöök ja aruelu;
– parlamendis käiva riigieelarve arutelu käigus otsitakse võimalusi tutvustada oma seisukohti;
– aktiivselt osaletakse Soome haridus- ja kultuuriministeeriumi töös: algatused, ettepanekud, oma liikmete läkitamine töögruppidesse ja komiteedesse jms;
– koostöös teiste kunstivaldkondade, samuti spordi- ja noorsootöö tegijatega kontrollitakse, et loteriist saadavat raha kasutataks õigeteks eesmärkideks;
– Soome Kohalike Omavalitsuste Assotsiatsiooniga toimuvad kunstide toetamise üle pidevad läbirääkimised;
– koostöös kunstikõrgkoolide ja -koolidega toetatakse kunstivaldkonda puudutavaid õpinguid;
– suheldakse aktiivselt ajakirjandusega;
– kord aastas korraldatakse teatriauhindade üleandmise pidulik tseremoonia „Thalia-gala”, kust Soome rahvustelevisioon teeb pühapäeva õhtul oma parimal eetriajal otseülekande ning mis kogub alati tohutu vaatajaskonna. Kaunid kunstid on selleks, et pakkuda rõõmu ja värskendust, tuua meie ellu inimlike emotsioonide rikkust ja põnevaid impulsse. Rahas on seda kõike väga keeruline mõõta. Nagu on öelnud Oscar Wilde: „Küünik teab kõige hinda, kuid mitte millegi väärtust”.
Tõlkinud Tambet Kaugema