Millest see on?   

Koolipoisi lugu on. Päris lõbus vist, kuigi ma tegelikult ei tea – pole seda julgenud üle vaadata, aga kunagi ehk peaks. Vilja Palm, tollane Teleteatri boss, ütles, et tegemiseks läheb juhul, kui ma ise raha suudan hankida, sest ajad olid jube vaesed ja näitlejad polnud nõus ametliku  tariifi järgi mängima. Käisin siis kõik sõbradtuttavad läbi, isegi ERA Panka jooksin – kihvt ju, kui tüüp tahab filmi teha. Pangast saadeti mind muidugi põrgu ja lõppude lõpuks sain rikaste sõprade abil raha kokku.   

Siis järelikult on sinu esimene päris oma lühifilm 1998. aastal tehtud „Isa”?     

Jah, see oli mul säärane lühike novell.

„Armuke” oli järgmise aasta film?     

Jah.       

Mis tunnetega sa seda tegid? Teadsid sa juba enda meelest, kuidas filmi tehakse?         

Ei! Selles mõttes oli „Isaga” hea ja kerge, ma teadsin, et asi ei saa nässu minna, elu eest vihtusin seda. Aga „Armukesega” tegin siis ära kõik vead, mis üldse võimalik, kuigi lugu oli lühifilmi jaoks tegelikult hea. Kuigi, eks vigade tegemine on tegelikult kasulik, peadki nad ükskord ära tegema, ei sa pääse.       

Jah, aga millised on need vead? 

Hakkasin kuulama teisi, kuigi kõik oli endal juba ammu läbi mõeldud, ja platsi peal tegin natukene, nagu ütles üks või teine. Unustasin ära, miks ma seda asja üldse tegema hakkasin. Ei olnud lõpuni järjekindel ja film hakkas minema oma teed ning ma ei saanudki teda enam sabast kätte. Seda viga ma ei taha enam kunagi teha. 

Siis tuli pikk paus.   

Ühe loo ma kirjutasin kohe sinna vahele, aga siis just lõpetas kogu see peda filmirežii kursus  ja mina jäin kohe kõrvale, kuna ei olnud otseselt nagu kinokoolist tulnud ning polnud selles tsunftis sees. Seisin lihtsalt seal ukse taga kogu aeg.   

Sa oled siis tundnud, et käib mingi tsunftivärk ja sina oled autsaider?     

Selge see, absoluutselt olen tundunud! Pealegi olen ma Tartus, ei virvenda loengutel ja esikatel. Mind justkui polegi. Nii on lihtne ootama jääda.       

Aga täispikk „Üks minu sõber” sai ju nüüd viimaks valmis.         

Selle looga ma ka mõtlesin, et kurat, ei hakkagi üldse jamama. Mina ise olin vaikselt hakanud lootust kaotama, aga siis Toomas Hõrak ütles, et kirjuta, ja Lembit Ulfsak ütles, et kirjuta, ning lõpuks hakkasingi seda siiski ise tegema.       

Kaua kogu protsess aega võttis, stsenaariumi kirjutamisest kuni esilinastuseni? 

Arvan, et kirjutama hakkasin neli-viis aastat tagasi. Põhivariandi tegin ära üsna kiirelt ja siis sattusin täitsa kogemata ühele poolakate stsenaariumi workshop’ile, kus sai lugu detailsemalt  arendada. 

Kas sul kõigist nendest workshop’idest kasu ka oli?   

Mulle oli sellest konkreetsest metsikult kasu.  Tegelikult tarkade inimestega on ju alati hea kas või niisama rääkida. Eestis aga neid, kes suudaksid stsenaariumit täiesti mõistlikult vaadata ja lugeda, praktiliselt polegi. Tiina Lokk ongi ainus. Kõik oli sellel workshop’il minu enda otsustada, aga vähemalt mu juhendajad rääkisid mulle täpselt ära, mida nemad mõtlesid. Mitte keegi sind seal teisel maal ei tea ega tunne ja seal ei ole mitte mingeid eelarvamusi, aga inimesed teavad filmist kõik ning see ongi  lahe. Ma sain võimaluse olla nõus või siis võimaluse pikalt saata, lõppotsused tegin lõpuks ikkagi ise ja ma arvan, et lugu saigi kokkuvõttes tänu sellele paremini räägitud.   

Too mõni näide, kus nad konkreetselt aitasid  või su silmad avasid?     

Tõmbasin kokku kõvasti igasuguseid kohti, kus lugu jäi toppama. Sääraseid, kus midagi ei toimunud, kus lihtsalt jutustati, aga autorina kohe  lihtsalt ise ei näe seda. Lugu läkski rohkem liikuma. Lõpu muutsin ka ära. Minu lõpp oli alguses üsna sünge ja siis mult küsiti, et kas sa ikka tahad, et film lõpeb niimoodi. Ma tükk aeg mõtlesin ja sain aru, et ei taha ju tegelikult. Las ma annan nii palju vaatajale järele, kui mulle endale meeldib, ja selles mõttes muutuski see lugu värvi poolest kõvasti heledamaks.     

Ma olen täiesti nõus, et praegune lõpp laseb kogu raskuse välja.     

Mul hakkaski endal halb. Tegelikult alustasin stsenaariumi kirjutamist konkreetsete tegelaste loo põhjal ja eks see hakkaski segama. Pähe tulid säärased mõtted, et kas mul on  õigust muuta mingeid asju, ja kui tegelikult rääkida tõsistest asjadest, siis tulebki endal ka väike hirm peale. Vähemalt minul tuleb.     

Lähme parem lõpu juurest alguse juurde tagasi.       

„Üks mu sõber” põhineb ühe minu tuttava kunstniku lool. Temal suri naine pool aastat kodus vähki, mis on iseenesest nii julm lugu, kui üldse olla saab, ja mina siis kõrvalt vaatasin, kuidas ta kaks aastat jõi, ning mõtlesin, et kuidas ta üldse sellest kõigest välja tuleb. Niimoodi hakkasingi kirjutama. Eks siin on mingid  omad hirmud ka – sa ei taha iialgi, et midagi sellist lähedastega võiks juhtuda. Ma kirjutasin produtsent Anneli Ahvenale „Taarka” stsenaariumit ja siis kuidagi kogemata tuli see lugu jutuks ning tema ütles, et proovime.     

Kuidas tundsid ennast esimese täispika filmi võtteplatsil?       

Mulle meeldib, ütlen ausalt. Tundsin ennast  jube hästi, kuigi selle ma olin ära unustanud, et võtted päeva lõpuks nii ära väsitavad. Igal õhtul mõtlesin, et huvitav, kas järgmisel päeval ikka ellu ärkan.       

Mille järgi sa oma näitlejaid valid?       

Sisetunde järgi. Usun sellesse, et kui ma inimest näen ja me klapime, siis ongi kõik korras. See on tähtis, sest ma võin oma kogemusele toetudes öelda, et näitleja võib olla geniaalne, aga kui me omavahel räägitud ei saa, siis ei saa ma temaga ka filmi teha. 

Olen endale filmi kohta märkmetesse kirjutanud „meestekas”. 

On „meestekas” või? Mis mõttes?   

Ma ei teagi. Mitte selles mõttes, et naised seda vaadata ei võiks, vastupidi. Ka mitte selle pärast, et tegelased on valdavalt  mehed, sul on seal naisi ka, aga tundub kuidagi tegu olevat selliste maskuliinsete teemade ja sisevaatlustega. 

Ma ei ole selle kandi pealt üldse mõelnud. Minule tundub, et seal on ikka paras annus „naistekat”.   

Mulle näib, et eesti filmidest või vähemalt nendest, mida ma viimasel ajal näinud olen, on sinu omas kõige rohkem tegemist mingisuguse mees olemisega.     

Ei, seda ma ei arva. Ma arvan, et rohkem just sellega, kuidas olla inimene. Lõpus ütleb üks  tegelane „ma armastan sind” ja teine vastab, et „see ei loe”. Aga tegelikult just see ongi ainus asi, mis loeb, ja selles mõttes ma ei teekski seal vahet, kas see on „meestekas” või „naistekas” või mis tahes.     

Filmi lõpp on sul Eesti kontekstis päris julge.       

Ma ei ole selle peale üldse mõelnud. Minule tundus just nii õige.       

Ei, mina tervitan meil kõike uut ja Eesti mõistes julget ning nn tavamaailmas ilmselt juba sada korda läbi elatud ja tehtud  asja. Muide, ma polegi sinult küsinud peamist. Mart, millest sinu film õieti räägib? Paari sõnaga!       

Minu jaoks vist sellest, milleks üldse olla. Kuigi, kui aus olla, ma ei taha hakata seda siin üle seletama. Ainuke, kes oskaks seda sulle paari sõnaga rääkida, oleks ilmselt Jaan Ruus, ma pean tema käest küsima. 

Sa oled palju kunstnikest kirjutanud. Kas sa ei ole tahtnud ise mõn
da säärast lugu ekraanile tuua? 

Kõiki neid kunstnike lugusid olengi ma kirjutanud justkui filmi. Nad on pandud teatrilavale, aga ma kujutan endale ette, kuidas nad kinolinal oleks, „Külmetav kunstnik” eriti. 

Mulle lihtsalt tundub, et just sääraseid lugusid peaks olema huvitav teha. Mingid konkreetsed elulood, sealt on nii palju võtta, pole vaja mingeid motiive leiutada, sest kõik on olemas. 

Jah, kas või seesama „Külmetav kunstnik”. Aga kui ma hakkan mõtlema nende kuradi eelarvete  peale, siis tundub see kõik mulle praegu utoopilisena. Sellist filmi ei saa korralikult teha kolme miljoni krooniga, see pole lihtsalt võimalik. 

Ma pole sulle esitanud ka oma teist stammküsimust. Kui me juba filmidest räägime, siis mis filmid on sind mõjutanud või hinge jälje jätnud?   

Esimene, mida nähes ma oma silmi ei uskunud, oli kindlasti Bernardo Bertolucci „Konformist”. Olin 13-14aastane. Ma ausalt öeldes lihtsalt tuikusin tookord kinost välja. Järgmine,  mis mulle metsikult meeldis, oli Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander”. Kindlasti meeldis Jim Jarmuschi „Surnud mees”. Siis gruusia film „Ujuja”, režissöör Irakli Kvirikadze. Mõnes mõttes täiesti ideaalne film, aga gruusia film ongi üldse super. Pasolini mulle õudselt meeldis, see, et ta on nii aus ja otsene, kuigi normaalse inimese mõistes muidugi täiesti kõrval. Vene filmidest meeldisid väga Nikita Mihhalkovi mõned vanad asjad, eriti „Pianoola”. No vene  filme veel, jumal hoidku, kõik need Tarkovskid ja „Lennud unes ja ilmsi” jne. Venelastel on ju uhkeid filme olnud, võtame näiteks kas või „Ergav kõrbepäike”. Aga ma kardan,et see aeg on möödas. Viimasest ajast meeldis mulle jubedalt Coenite viimane film „Tõsine mees”. Juhtusin seda niimoodi nägema, et ei teadnud, kes on teinud. Tükk aega ei saanud aru, kelle film see on, jube hea. Lõpus alles nägin, et need vennad. Niimoodi ongi tegelikult põnev  filmi vaadata, kui sa autorit ei tea. Kõige viimase kogemusena tuleb praegu meelde Sean Penni „Into the Wild”, kaks päeva oli paha olla pärast.       

Et siis kunst ikka mõjub?       

No midagi ei ole teha, head filmid on ikka jube head asjad. Hea film ja hea muusika, neid ei kohtagi nii tihti. 

Sa oled mõistetavatel põhjustel ise stsenarist olnud. Sul säärast mõtet ei ole, et lavastaks kellegi teise stsenaariumi?   

Tahaks ikka. Olen mõelnud küll, et kui kirjutaks, võtaks kellegi kampa. Ma ei oleks üldse  kade, vastupidi – see on maru hea, kui sul on keegi kõrval. Teine asi on see, et Eestis ma ei näe praegu eriti palju kirjutajaid. Neid ei ole tegelikult. Kui sa vaatad meie filmide stsenaariume, siis neid stsenaariume väga ei ole. Ott Sepp võiks teha. Tundub, et tal tuleb välja, kui „Riigimehi” vaadata. 

Oled sa mõelnud, millest järgmisena filmi teha tahaksid? 

Jah. Mul on olemas kaks varianti. Üks on minu näidendi „Sõdur” ekraniseering, see on kahe mehe lugu. Ja teine on ka. Eks näeb, kuidas mul lubatakse teha. Mina olen igatahes väga valmis. 

Küsitlenud ja üles kirjutanud Kristiina Davidjants