Tohvelmani kõrgetasemeline töö on jätnud sügava jälje eesti teatriajalukku, loonud koolkonna. Tema loomingut ja pedagoogitööd on hinnatud kõrgelt. 1957. aastal anti talle rahvakunstniku aunimetus. 2000. aastast on Eesti Kultuurkapital ja Eesti Teatriliit andnud välja Tohvelmani-nimelist näitlejaauhinda, mille on siiani saanud kümme näitlejat ja tantsuõpetajat. Väätsa vald ja Eesti Teatriliit on Tohvit (nii teda kutsuti) pidanud väärikalt meeles. 1987. aastal paigutati mustast graniidist mälestuskivi, millel on metallplaat Tohvelmani bareljeefiga, Lõõla küla keskusesse kooli kõrvale, tema sünnikodu lähistele. Alates 2000. aastast tähistatakse kodukohas tema sünniaastapäeva. Ka esimene ülevaatlik elulooraamat pärineb Tohvi kodukandist, Järvamaa muuseumi kauaaegselt töötajalt.
On tänuväärt, et Helmi Tohvelmani tähtpäevaks ilmus Eesti Kultuurkapitali ja Väätsa vallavalitsuse toel Monika-Aino Jõesaare raamat „Helmi Tohvelmani tantsumosaiik”. Elulooraamatu autor (sündinud 1939) on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloolasena ning töötanud õpetajana ja Järvamaa muuseumi peavarahoidjana (1978–2006), ta on avaldanud ka paarkümmend kodu-uurimuslikku raamatut.
Selle raamatu koostamise missiooni on Jõesaar aastaid endas kandnud ning see on kirjutatud südametunnistuse järgi, nagu ta mainib. Tohvelmani õde, autori lähedane tuttav Linda Sarap (1908–2004) oli hoolikalt kogunud ja säilitanud dokumente, artikleid, retsensioone, kavalehti, fotosid jms. Pärast Tohvi surma andis ta osa materjale üle Järvamaa muuseumile. Merivälja pansionis töötles ta, vaatamata kahanevale silmanägemisele, õe arhiivi ja loovutas ülejäänud dokumendid Jõesaarele lubaduse vastu, et too kirjutab õest raamatu. Materjale Helmi töö kohta on säilitanud ja kogunud terve Tohvelmani perekond, need andis muuseumile Tohvi vennapoeg Laur Tohvelman.
Raamatu koostaja on teinud muuseumitöötaja põhjalikkusega ära suure töö; selleks kulus viis aastat. Lisaks perekonnaarhiivile on ta kasutanud ära kõik võimalikud allikad: Eesti teatri- ja muusikamuuseumi ning Andres Särevi kortermuuseumi säilikud, lugenud läbi avaldatud raamatud ja artiklid Tohvi kohta, ta on võtnud kontakti Helmi õpilaste ja näitlejatega. 2009. aastal tuli talle toeks Väätsa põhikooli õpetaja, Tohvelmani mälestuspäeva korraldaja Anneli Mand, kes hakkas projektijuhiks. Koostamisvaevu on kirjeldatud Marika Rajamäe artiklis „Raamat Tohvi tantsuelust kannab tänutunnet” (Järva Teataja 9. X 2010, lk 4). Artikli kommentaaris on Anneli Mand nimetanud raamatut kodu-uurimuslikuks – see aga kitsendab raamatu tähendust, tegemist on ikkagi elulooraamatuga! Helmi Tohvelmani loometöö kohta on varem ilmunud kaks väljaannet. Eesti teatrija muusikamuuseumi raamatusarjas „Elavik” avaldati 2008. aastal Iivi Lepiku koostatud „Tants Kalevipoja ümber. Helmi Tohvelmani päevaraamat” (128 lk). Aastatel 1947–1948 on lavastaja kirja pannud Eugen Kapi balleti lavaletoomise loo. Selle esimene vaatus esitati Estonia teatrihoone taasavamisel 27. märtsil 1947. aastal. See lavastus oli Tohvelmani üks ulatuslikumaid ja vaevanõudvamaid töid, mis on toonud talle „nuttu ja pisaraid”. Tantsupedagoogi 100. sünniaastapäevaks ilmus 2000. aastal Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi väljaanne, Heino Aassalu koostatud-toimetatud „Helmi Tohvelman” (302 lk). See raamat sisaldab tema õpilaste, näitlejate ja teiste kultuuritegelaste meenutusi. Väljaandes on ära toodud Tohvelmani olulisemad tantsulavastused ja liikumisseaded mitmes teatrites (lk 12–15) ning tema õpilased teatrikoolides (lk. 16–20).
Kui seni ilmunud raamatud tutvustavad Tohvelmani peamiselt töö poole pealt kui tantsupedagoogi ja lavastajat, siis „Helmi Tohvelmani tantsumosaiik” on esimene ja terviklik faktirikas ülevaade tema elust ja tööst. Ära on toodud seni avaldamata fakte Tohvi eraelust, rikkalikult ja avaldamata fotosid (16 neist värvilised), kavalehti ja teisi dokumente tema kaasaegsest kultuurielust. Nappe fakte oma lapsepõlvest ja koolitarkuse kogumisest on Tohvelman 1970. aastal jutustanud intervjuus Juhan Aarele (Heino Aassalu, „Helmi Tohvelman”, lk. 21-22). Mälestusraamat viib lugeja Helmi Tohvelmani kultuurilembesse Kuuramatsi kodutallu, kus ema ja isa mängisid tööinimeste konksus ja krobedate sõrmedega orelit ning kus vend tassis seljakotiga koju raamatuid, mida usinasti loeti. 1913. aastal asutas ta ise Lõõla rahvaraamatukogu. Tutvume põhjalikult Helmi õpingutega KirnaVirnika vallakoolis, Tartu tütarlastegümnaasiumis, Tartu ülikoolis ning Gerd Neggo tantsu- ja liikumisstuudios. Huvi pakuvad haruldased dokumendid, nagu Tohvelmani sündimis- ja ristimistunnistus, perekonnapilt isa-ema ja vennaga, Tohvi 15aastase koolitüdrukuna, 12aastase tütarlapse kalligraafilise käekirjaga päeviku esilehekülg ja tema luuletus „Kodukülale”. Ka hiljem meeldis Tohvile sõpradele tervitusluuletusi pühendada. Raamatus on refereeritud mitmeid isiklikke kirju vanematele, õele ja vennale. Antakse ülevaade Tohvi tööst, alates Töölisteatrist (1931) kuni 1981. aastani lavakunstikateedris ja Noorsooteatris. Raamatu lõpuosas on toodud ka Lea Tormise, Margot Visnapi ja Viive Ernesaksa värvikad mälestused Tohvelmanist.
Helmi Tohvelmani isiksus avaneb uutes tahkudes: see töökas naine on hellahingeline, looduslähedane, armastab kodukanti ja tunneb tütrena vanemate pärast muret. See kõik avaldub tema südamlikes kirjades kodustele. Eriti valuliselt elab ta üle oma kauaaegse sõbra ja elukaaslase Helmut Vaagi rasket haigust, mis viis tolle haigevoodisse, kui hoolitseb tema eest.
Elulooraamatus on ära toodud Aarne Üksküla väga kaunis ja lüüriline Helmi iseloomustus: „… hella soonilise käe silitus … vaikne viiuliviis kesk lainetavat viljapõldu … puhaskarge kastelõhnaline heinamaahommik …” (Sirp ja Vasar 4. XI 1983). Raamatukaante vahele on saanud ka Voldemar Panso iseloomustus, mille ta esitas Tohvi 70. sünnipäeval: „Lõõla soosaarelt Vargamäe Indrekuna Tartu suurkoolini välja pingutanud, on ta säilitanud endas Järvamaa soode jaheduse, suitsutare lõhna, koldesoojuse, vokivurina ja koduoreli viisid” (Võitlev Sõna 25. VII 1987). Panso on Tohvelmani töökust ja visadust silmas pidades nimetanud teda ka „juurikaks”.
Mõned täpsustused ja märkused. Koostaja väidab, et „Lavakunstikool oli sõjapäevil küll välja surnud, kuid vajadus teatrihariduse järele jäi püsima. 1944. aasta sügisel avanes võimalus Riikliku Draamastuudio eriklassi asutamiseks, mis esialgu asendas puuduvat teatrikooli” (lk 82). See ei vasta tõele, teatrikoolitus jätkus siiski juba 1942. aastal. Teatrihariduse järjepidevuse hoidja Leo Kalmeti püüdlustel teatriõpe sõja päevil taastada oli tagajärg: Tallinna Teatrikool asutati Saksa okupatsiooni ajal 19. oktoobril 1942. aastal. Selle kooli tegevus, millest hiljem vähe teati, lõpetati 31. augustil 1944. aastal „totaalse sõjapanuse huvides”. Nõukogude võimu taaskehtestamisel jätkas kool tööd 1945. aasta 15. märtsil juba uue nime all – Riiklik Draamateatri Draamastuudio eriklass. 15. juulil 1946. aastal sai lõputunnistuse 18 noort, nende hulgas Heino Mandri, Ferdinand Veike, Valter Luts, Astrid Lepa, Leida Levald jt. Alles 1946. aastal avatakse Eesti Riiklik Teatriinstituut. Igati tunnustusväärse ja faktirikka üllitise kasutamist häirivad mõned tegematajätmised. Kummalisel kombel ei ole raamatus sisukorda, rääkimata nimeloendist. Nii tuleb vajaliku fakti või nime leidmiseks raamatut lehitseda, mis on üsnagi tülikas ja kahandab mälestusraamatu teatmelist väärtust. Samuti võiks raamatu lõpus olla kasutatud kirjanduse nimestik. Praegu on viited allikaile hajutatud ebaühtlaselt tekstis ja mõnede tsitaatide juures need isegi puuduvad. Ajakirjadele ja raamatutele viidates peaks märkima ära ka lehekülje numbri, seda pole järjekindlalt paraku
tehtud. Traditsioonikohaselt oleks ülevaatlikum, kui viited kasutatud kirjandusele oleksid antud joone all. Kohati häirivad lugemist rohked põhjendamatud ja ebavajalikud „rasvaselt” trükitud sõnad tekstis, neid on liiga palju ja need segavad keskendumist. Samuti puuduvad mõnedel fotodel aastaarvud ja nimed.
Vaatamata toimetamise mõningasele pehmekäelisusele on raamatu ilmumine igati tervitatav. See on esimene ülevaatlik teos Tohvelmani elust ja tööst ning avab uusi seni tundmata tahke meie väljapaistva tantsupedagoogi, sajandi naise isiksuses.
Koostaja Monika-Aino Jõesaar on oma missiooni lõpule viinud ja Tohvi õele Lindale antud lubaduse täitnud, ühtlasi andnud panuse Eesti teatriajalukku. Hästi tabav ja kokkuvõttev on raamatu pealkiri. Piret Holtsmani kaanekujundus musta graniitrüngaga ja Helmi bareljeefiga haljendava looduse taustal on kevadiselt meeleolukas ja elurõõmus. See nagu ütleks: elutöö on hästi tehtud, see ei unune, vaid jääb.