Valguse ja pimeduse etendus
Küllalt sarnaselt on Eesti valijaskonda pikemat aega kohelnud Keskerakond ja Reformierakond, kes said eelmistel riigikogu valimistel kahe peale parlamendis tugeva enamuse. Väliselt vastanduti kõiges ja süüdistati teineteist seitsmes surmapatus. Üks nimetas ennast vaeste ja viletsate kaitsjaks ja ähvardas maksumäärade progresseeruva tõusu ja röövkapitalistide pigistamisega, teine esines parempoolsete jõudude garandina ja lubas jätkata liberaalset turumajandust ning maksude alandamist. Üks ähvardas rohkem ida poole vaatama hakata ja teine vandus truuksjäämist läänelikule orientatsioonile.
Üks lubas pronksmehe igaveseks oma kohale seisma jätta, teine lubas selle kuju niipea kui võimalik ära koristada. Pensionäre hirmutati muu hulgas sellega, et Reformierakond võtab ära nende pensionid ja muud riiklikud soodustused, euro tulek aga paiskaks kogu elanikkonna vaesusse ja viletsusse. Teine partei lubas Eesti viia kiiresti viie kõige rikkama riigi hulka. Käis haarav etendus kujutamaks eshatoloogilist võitlust valguse ja pimeduse, headuse ja kurjuse, õige ja vale vahel.
Samasugust taktikat näeb suure tõenäosusega ka lähenevatel riigikogu valimistel, kui retooriliselt halvustatakse ja kritiseeritakse teineteist nõrkemiseni. Valimiste ajaks kruvitakse pinged haripunkti ja luuakse ühiste jõupingutustega mulje, et valida on vaid kahe alternatiivi ehk Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Sisuliselt tugevdatakse iga oma sammuga vastastikku teineteist. Näiteks venekeelne ärahirmutatud valija, kes kardab ja vihkab „fašist” Ansipit, peaks andma oma hääle loomulikult „internatsionalist” Savisaarele („no pasaran” ehk nad ei pääse läbi). Eesti(k)meelne valija, kes näeb hirmuga Keskerakonda koos venelastega üha uutes kohtades ähvardavalt võimu võtmas, on oodatud toetama Reformierakonda kui ainukest mõjukat vastasjõudu. Muid valikuvõimalusi serveeritakse ebarealistlikena ning paljud valijad usuvad niisugust triviaalset skeemi. Varjatud ehk tegelik eesmärk on aga kahe peale juhtpositsiooni säilitamine, olemasoleva poliitilise status quo ehk võimu hoidmine ükskõik mis hinnaga. Asja sisuks näib olevat (vaikiv) kokkulepe, et teineteise elektoraadi kallale ei minda ja tuleb austada traditsioonilisi mõjusfääre, piirkondi.
See, et Keskerakond ei ole valitsuskoalitsioonis, ei tähenda üldsegi mitte seda, et ta ei mõjuta Eesti tänast poliitikat. Näiteks Keskerakonna võimuletulekuga ähvardamise kaudu on praegune Reformierakonna väiksem koalitsioonipartner IR L olnud suhteliselt hästi manipuleeritav. Tallinna ja keskvõimu omavahelise tüli serveerimine erinevate ideoloogiate kokkupõrkena on demagoogia musternäide. Keskerakond ekspluateerib väsimatult sedasama nn oma valijaskonda, kellele avab meediakära saatel üha uusi turgusid, kingib kartuleid ja puuhalge, kärpides samal ajal linnatranspordi sõidutihedust ja võttes vähemaks tänavavalgustust. Just vaesemad ja keskmise sisetulekuga inimesed on need, kes peavad tegelikult täistuubitud bussides tööle sõitma ning kes kukuvad pimedas kanalisatsioonikaevudesse või saavad pättide käest pimedas koju tulles peksa. Linna eelarve raha on aga võimu hoidmise huvides mõttekam suunata propagandasse kui nende inimeste reaalsete probleemide lahendamisse.
Millegipärast pole keskerakondlik Tallinna linnavalitsus tulnud kordagi mõttele võimust loobuda oma valijate parema tuleviku nimel kas või seetõttu, et keskvõim neil õieti valitseda ei lase, mis võiks olla ju loogiline. Muidugi ei tule niisugune variant kõne allagi, sest populistide eesmärgiks ongi võim ise ja sellest ei loobuta ka mitte surma ähvardusel. „Kahe suure” tekitamine kui eesmärk pole olnudki väga varjatud ja Keskerakond on seda avalikult välja öelnud, rääkides kahest „supererakonnast” tuleviku Eesti poliitmaastikul.
Ükskord on valimistel ühel natuke rohkem edu, teinekord teisel, kuid kõigist ülejäänutest peaks selle stsenaariumi järgi saama peenraha. Reformierakond sama sihti otseselt välja öelnud ei ole, kuid tegutsetud on pidevalt selle nimel, et ära hoida uute tegijate areenile tulek ja nõrgestada teisi oma lähikonnas tegutsejaid. Tuletagem meelde kas või Reformierakonna rolli üle-eelmistel presidendivalimistel, kus nende oskuslikul tegutsemisel kõige tugevam Rüütli vastaskandidaat välja vangerdati ning see, kellel polnud lootustki võita, üles seati. Põhjus oli tolleaegse partnerpartei Isamaaliidu ohtlik tugevnemine nende presidendikandidaadi võidu korral. Samuti näitas seda Reformierakonna tegevus Res Publica valitsusest välja manööverdamisel ja Res Publica erakordse valimisedu nullimisel.
Kas tänane Reformierakond esindab liberaalset maailmavaadet? Hinnates viimase aja seadusandluse täiendamise ettepanekuid, mis on tulnud Reformierakonna ministeeriumidelt, siis liberaalsusest läheb asi iga hetkega kaugemale (nt allikakaitseseadus, karistusjärgne kinnipidamine). Kultuuriministri haldusalas toimuvast asjaajamisest liberaalse alge otsimine nõuab erakordset fantaasiat. Kui vaadata tikutopsilikku, ülerahvastatud ja räpast Tartu bussijaama ja selle valmimise tagamaid või meenutada näiteks Tartu politsei rendipindasid, ilmneb, et reformierakondlikul lähenemisel Tartule pole põhimõttelist erinevust võrreldes sellega, kuidas Keskerakond käsitleb Tallinna. Nii et küsimus pole üldse mitte liberaalsetes ideedes ega maailmavaates, vaid milleski muus. Personaalsed, tavaliselt karjeristlikud ambitsioonid on Reformierakonnal olnud varjatud pigem paremliberaalse retoorikaga ja jutud paremjõudude koalitsioonist, mille loomisega Reformierakond justkui pidevalt vaeva näeb, on üha ebausutavamad.
Keskerakond on askeldanud valijate teise spektriosaga, kuid terminaatorlikud eesmärgid on sel juhtumil olnud varjatud vasakpoolse retoorikaga. Keskerakonna tegevus eestivenelaste suunal on olnud muljetavaldav ning hoidnud ära tugeva venekeelset valijaskonda esindava parlamendipartei kui konkurendi tekke. Keskerakonna koostöö Rahvaliiduga, kes hakkas liialt pead tõstma ja suureks poliitiliseks jõuks kujunema, oli selle ohu likvideerimisel ääretult efektiivne. Nüüd Rahvaliit enam iseseisvat jõudu endast ei kujuta ning erakonna tulevik iseseisvana on tume nagu pajapõhi. Häälte ja häältepüüdjate ülejääkidest saab aga osa kindlasti kuuluma Keskerakonnale, mis peaks aitama Keskerakonnal vabaneda linnavenelaste partei imagost. Sotsidega on Keskerakonnal erisuhted seoses paljude ülejooksikutega, kes tõenäoliselt pärast keskpartei köögipoolega lähemat tutvumist sealt ummisjalu põgenesid. Nii et suuremat oponenti väliselt vasakpoolsel Keskerakonnal polegi, kuigi mõni eluvõõras või silmakirjatsev analüütik aeg-ajalt sotside ja keskerakondlaste võimalikust vasakblokist räägib. Koostöö Tallinna valitsemisel näitas selgelt, kui „lähedased” teineteisele päriselt ollakse ja praeguseks on sotsiaaldemokraatidel Keskerakonna kaasabil tekkinud oma identiteedi määramisel ja säilitamisel väga tõsised probleemid. Ja jällegi on jaol Keskerakond kui vaeste poeetide ja trubaduuride mõistja ning toetaja. Vasakliberaalse maailmavaatega valijad, kuhu kuulub traditsiooniliselt märgatav osa loomeinimestest, on aga praeguse seisuga jäetud vaeslapse osasse.
Deklareeritakse sõnavahtu
Võib ju küsida, mis on selles halba, kui kujuneb välja kaks tugevat poliitilist parteid, mis hoiavad vaheldumisi riigitüüri. Poliittehnoloogia poole pealt vaadatuna polegi niisugusele võimalikule arengule midagi ette heita. Sisu poole pealt vaadatuna on asi ikkagi piisavalt vilets, sest mõlemad suureks pretendeerivad poliitilised jõud on selgelt populistlikud ja viljelevad ebaeetilist võimust kinnihoidmist.
Populismi peamiseks tunnuseks on võimu jumaldamine, kuid selle peitmine valijate ees lipitsemise ja nend
e lollitamise taha. Tegelikult olid ka Vene bolševikud populistid, kes kasutasid vasakretoorikat võimuletulemiseks ja ühiskonna arvel parasiteerimiseks, viies tohutu arengupotentsiaaliga Venemaa poole sajandiga arengumaa tasemele. Kumbki meie populistlikest erakondadest jumaldab võimu muidugi omamoodi, kuid sarnasus omaaegsete bolševikega, kui need võimu, võimu ja veel kord võimu nõudsid, on silmanähtav. Mõlemal jääb puudu idealismist, põhimõttekindlusest, tegutsemisõhinast millegi muu heaks kui võim. See, mida räägitakse, deklareeritakse, kujutab endast paljuski sõnavahtu ja kogu energia on pikka aega olnud suunatud võimulesaamisele ja võimulpüsimisele ükskõik mis hinnaga. Eesti ühiskonnale on selline populistlik vastandamine (nt võitjad ja kaotajad, esimene ja teine Eesti, eestlased ja venelased) ilmselt ebasoodus nii rahuliku stabiilsuse saavutamise kui ka tasakaalustavate poliitiliste kokkulepete sõlmimise seisukohalt.
Populism poliitikas on ohtlik veel seetõttu, et ahvatleb järele tegema, meenutades dopingu kasutamist spordis. Kui üks poliitiline jõud hakkab süstemaatiliselt kasutama populismi oma positsioonide kindlustamiseks ja saavutab edu, on ülejäänutel tung minna sama teed. Kujutame endale ette porganimahla kasutava sportlase dilemmat, kui ta näeb konkurente, kes kasutavad taunitavaid energiadroogisid ning võidavad tippvõistlustel. Lohutus, et dopingukasutaja pikapeale oma tervise ruineerib ja ta enneaegselt sureb, ei pruugi olla küllaldane. Kahjuks näeme Eestis seda, et ka sellised poliitilised jõud, kes on seni forsseeritud populismi pidanud lubamatuks poliitilise käitumise ja häältekogumise viisiks, asjaga juba üsna rahulikult tegelevad. Võimalikele parteisisestele oponentidele öeldakse, et viletsa valimistulemuse korral pole meil üldse mingit võimalust, sest „võitja võtab kõik”. Nii tekibki omamoodi poliitiline vigane ring (circulus vitiosus), kus populism ja ebaeetilisus hakkavad ennast taastootma.
Keskerakonna ja Reformierakonna ühised juured ulatuvad nõukogude aja lõppu ja mõlemat võis alguses määratleda reformikommunistide esindusparteina. Omaaegse IME programmi neljast autorist kaks olid kummagi partei alusepanijad, kuuludes võimueliidi teise kolonni. Eesti ajaloo kulg ja iseseisvuse taastamise viis andis neile pärast tippkommunistide areenilt kadumist soodsa stardipositsiooni.
Üksteisele lähenemist toetasid ka majanduslikud muutused, sest eks või Eestiski kohata paradoksi, mille järgi paljud uutest kapitalistidest on varem kuulunud punanomenklatuuri hulka. Nüüd käsutavad need kaks parteid raha, mis ületab suurusjärgu võrra kõigi teiste oma. Mitmed tuntud ja vähem tuntud ärimehed toetavad rahaliselt mõlemat parteid, kuigi partei programmide järgi peaks niisugune tegevus olema absurdne. Realiteeti arvestades pole selles aga midagi ebaloomulikku, sest just nende parteide võimul olles on saadud oma asja ajada rahulikult ja kasumlikult. Mõlemad parteid on tegelnud eraomandisse sattunud riigivara uutele omanikele poliitiliste garantiide loomisega ja senikaua, kui on võimul üks nendest või mõlemad, pole karta ülearuseid küsimusi.
Muidugi ei koosne niivõrd arvukad parteid ainult karjeristidest ja küünikutest ning mõlemasse kuulub palju ausaid, Eesti tuleviku pärast muretsevaid inimesi, kuid kahjuks paistavad nad parteide põhiliini määramisel üha vähem välja. Kumbki partei on läbinud oma arengus edumeelsuse perioodi. Keskerakonnal jääb see Rahvarinde aegadesse, Reformierakonnal 1990. aastate teise poolde ja 2000. aastate algusesse. Keskpartei tulevikuperspektiiv on suhteliselt ühetähenduslik, sest selle partei edaspidise saatuse otsustavad venekeelsed valijad. Kui Keskerakonna tagant lähevad ära venekeelse elanikkonna hääled, kaob see erakond olematusse ehk suurte parteide hulgast. Probleemide põhjus Reformierakonna jaoks on liiga kauane võimulpüsimine ja paljude sisukamate tegijate lahkumine tegevpoliitikast. Samm-sammult on oma nägu läänemeelse, liberaalse mõtteviisiga, ettevõtlike inimeste esindusparteina kaotatud ning hetkehuvide ja võimulolemise nimel on hääbumas arengule orienteeritud sisu. Partei uus edulootus seostub põlvkonnavahetusega, esile peaksid kerkima noored, kes hakkaksid loovalt nägema tegelikke Eesti ees seisvaid väljakutseid. Kui Reformierakond tahab taas saada poliitilise spektri ühe osa esindusparteiks, tuleb näidata oma orientatsiooni ja selgroogu tegudes, mitte ainult liberaalses retoorikas. Eesti poliitilise kultuuri seisukohalt peaksid oma mentaalse sisu (enne parlamendivalimisi) kriitilise pilguga üle vaatama muidugi kõik poliitilised jõud, et võimulesaamine ja võimulpüsimine poleks nende püüdluste ainueesmärk.