Ei ole vist kahtlust, et teatriaastat  2010 jäädakse mäletama kui „Ühtse Eesti suurkogu” aastat. Seda mitmel põhjusel. Eestis enamasti usutakse, et väike on ilus (mõnus, armas, nunnu), kuid Ühtse Eesti ettevõtmise puhul võlus just mastaap. Ma ei peagi niivõrd silmas 6500 delegaatipealtvaatajat, kes Saku suurhallis maikuus sellest „mastaapsest äratuskellast” osa said, mitme etenduse peale kokku on nii mõnedki muusikalid Eestis mitu  korda rohkem publikut teatrisse meelitanud, pigem mõtlen selle all lavastuse ühiskondlikku mõjukust.       

Mõju oli võimas, kogu Eesti neil kevadpäevadel muust ei rääkinudki. Iseenesest pole see muidugi mingi väärtus, ka Saagimist räägitakse alailma, aga kui see meediakära aitas viia harilikult teatrisse ükskõikselt suhtuvate inimesteni kas või natuke poliitlavastuse põhisõnumit  – ei tasu loota kellegi teise peale, vaid tuleb ise oma riigi üle otsustada –, siis tegi teater NO99 Eesti heaks tavatult palju. Väljaspool saali osalenud publiku hulk oli määratult suurem sellest, mis saali mahtus. Teater tegeles nähtustega, millega tegelikult peaks tegelema ajakirjandus, aga millegipärast ei tegele – olgu laiskusest, oskamatusest, teadlikult mõnda teemat moonutades või maha  vaikides. See, kuidas teater seekord ajakirjandusega manipuleeris ja selle lolliks tegi (ehkki ajakirjandus ise arvas, et natuke lolli mängides mängib ta tegelikult osavat topeltmängu), oli muljetavaldav. Ja lõpuks, väheoluline pole seegi, et „Ühtse Eesti suurkogu” lihtsalt mitmekesistas Eesti teatripilti, sellisel moel ja mahus pole meil varem teatrit tehtud.