Paljud inimvõimete piirid on selgunud tänu spordialadele. Sport on üldse üks mitmeti omapärane inimtegevusala. Olümpiamängude ajaks Vana-Kreekas sõjad küll peatati, kuid sport ise on sõja laps. Võtame või maratonijooksu. Paljud spordialad nagu maadlus, poks, vehklemine, laskmine ja muud on otseselt välja kasvanud sõjalistest treeningutest ning osa kasutatakse sõdurite treenimiseks praegugi. Sport aitas ja aitab nüüdki vältida inimkaotusi  enne tõelisse lahingusse sattumist. Sport on eriliselt paeluv esiteks seepärast, et rangelt piiritletud reeglite tõttu on võimalik võitlusevõistluse tulemusi mõõta ja võrrelda. Teiseks võrdsustavad ranged reeglid suurel määral võitlejate-võistlejate võimalusi. Spordireeglid võrdsustavad eri suurusega riigid ja rahvad, andes vähemalt spordiväljakul võiduvõimaluse ka hoopis pisikestele riikidele ja rahvakildudele.     

Sõja ja spordi lähisugulusele viitavad eesti keeles sõnadki: võitlus ja võistlus, võit või kaotus. Olenevalt võidust või kaotusest on nii sõjas kui spordis sarnane ka osaliste ja pealtvaatajate  reaktsioon: võidu korral juubeldamine, kaotuse korral masendus. Suurim sõja ja spordi erinevus pole aga mitte langenute hulga määratu vahe (ka ideaalse sõjalise võidu puhul pole langenuid), vaid see, et spordi puhul võib kohtunik tegevuse igal hetkel silmapilk peatada ning, jättes kõrvale sõjakusele kalduvate poolehoidjate verevalamised, kaotaja poolehoidjad otseselt ei kannata. Spordis on arvestatud inimliku mõõtmega. Sõjad seevastu väljuvad  enamasti inimliku kontrolli alt, olgu siis sõjakuritegude või selle läbi, et juba puhkenud sõdu ei suudeta enam peatada.   

Rahvasport on kasulik mitmes mõttes. Esiteks korvab see tänaseks juba paljude tööalade kehalise koormuse puudumise. See laseb inimesel inimlikult elada, sest oma laiskuse kavaluses on ta leiutanud mugavusi palju kiiremini, kui on muutunud tema keha ülesehitus ja loomuliku toimimise vajadused. Istuval vaimsel töökohal kulutab inimene 2200 kcal päevas, vikatiga heina niites 7200 kcal. Iseenesest on see kehalise töö teisendamine küllaltki  kentsakas. Inimene pingutab tooli peal istudes ennastsalgavalt ajusid, et teenida võimalikult kiiresti võimalikult palju, ja kulutab siis nii kokkuhoitud aja kui raha selle peale, et valada jõusaalis higi nagu kraavihall või rabada võimlemisrühmas nagu rehepeksja. Tervisesport muidugi tervistab ning loob töökohti nii spordirajatiste ehitajatele kui hooldajatele, nii varustuse valmistajatele kui nende turustajatele, nii treeneritele kui spordiarstidele, aga minu  rohetav mõistus küsib kiuslikult: „Mille arvelt?” Eesti puhul on vastus lihtne: praegu põhiliselt põlevkivi arvelt. Arvan, et siin peitub nii järelemõtlemiskoht kui ka võimalus. Kui jaapanlased on pannud eskalaatori energiat tootma, siis praeguse elektroonika taseme juures ei tohiks olla võimatu jõusaalide muutmine energiat ainult kulutavatest rajatistest energiat tootvateks rajatisteks. Ka tantsusaalide puhul on see mõeldav. Kui heinateol ja rehepeksul kulutas  inimene energiat energia salvestamiseks, siis praegu lendab see arvukates lõbusõtkeratastes lihtsalt vastu taevast. Aga käiguspüsimiseks nõuavad need veel suurel määral lisaenergiat. Ma ei usu, et kui jõu- või tantsusaal toodab energiat, tekitab see inimestes galeeriorja või vaeselapse käsikivi keerutamise tunde. Võib tekkida hoopis nende saalide vaheline võistlus, sest tantsimast inimesed nagunii ei väsi.       

Tippsport on muidugi noorte võimas innustaja ja võidud tippspordi aladel tõstavad kogu  rahva enesetunnet, kuid mind häirib tugevasti tõsiasi, et nüüdse tippspordi täieliku professionaliseerumise juures on hakanud hägustuma spordi inimlik mõõde. Kui Hippokratese vandele vastavalt on arstidel keelatud inimeste peal katsetada, siis tippsportlase kohta see nagu ei kehtiks. Inimloomkatsetega on suisa riiklikul tasemel silma paistnud eelkõige totalitaarsed riigid, kus inimene on vaid objekt, on vaid elavjõud või tööjõureserv, mida tuleb ära  kasutada. Kuid võitlus dopingute vastu näitab, et see on erinevatel põhjustel levinud ka mujal. Kuigi tippsportlase tee valimine on üldiselt vabatahtlik, siis kord juba seda teed käies jääb inimene paljuski temast sõltumatute jõudude meelevalda. Ees varitsevad arvukad tervistkahjustavad ohud. Mõelge vaid, millest koosnevad suures osas tippsportlastega korraldatud vestlused? Aina terviseküsimused, aina vigastused ja nende ravi. Kuidas on lugu hüppeliigesega?  Kuidas paraneb lihaserebestus? Ka avalikkuse ees käib see juba sama üksikasjalikult nagu laboriloomade jälgimine. Spordi inimlik mõõde on aga surutud paari stampväljendisse, mis minu meelest tunduvad jälgid. Kas on või ei ole motivatsiooni, kas emotsioon on positiivne või negatiivne? Seegi sõnavalik näitab, et tippsportlast koheldakse kui katselooma.     

Üldise tervise hoidmise ja tugevdamise asemel  kõõlutakse tervise kahjustamise piiril. Kisub nagu sõja poole. Inimlik mõõde on ka inimese eluiga. Viimase 150 aastaga on inimese keskmine eluiga Eestis pikenenud paarikümne aasta võrra. 150 aastat tagasi tundis laps oma  vanaisa ja vanaema, sagedamini just vanaema, aga vanavanavanemad olid hoopis haruldased. Et eluea pikenemisega on elus vanavanavanemaid üha rohkem, võib vanavanemaid pidada pigem keskealisteks. Rahvaluule  vanaemade ja vanaisade asemele on asunud vanavanaemad ja vanavanaisad. Kui inimene võib ilma eriliste tüsistusteta saada 20aastaselt lapsevanemaks ja samuti käituvad tema järeltulijad, siis ollakse 40aastaselt vanavanem, 60aastaselt vanavanavanem ja 80aastaselt vanavanavanavanem. Viimati nimetatuid peaks leiduma juba praegu,  aga 100aastane inimene oleks sel juhul vanavanavanavanavanem. Korraga oleks elus kuus põlvkonda. Kas ei peaks juba mõtlema selle peale, kuidas neid elusaid esivanemaid eesti keeles lühemalt nimetada? Lihtsalt uue „vana” otsalükkimisega muutuvad sõnad liig pikaks ja nendest arusaamiseks peab hakkama suisa sõrmi kõverdama. Kirjapildis oleks asi lihtsam, taaskasutusele võiks võtta näiteks tähe W: wanaema = vanavanaema, wanemad oleksid  kõik elus esivanemad. Aga kuidas teha vahet häälduse järgi, ei tule hoobilt küll pähe. Inimese eluea suhteliselt kiire muutusega ühiskond alles püüab kohaneda. Pensioniea tõus tundub praeguste majanduslike tõekspidamise valguses paratamatu, aga see on ülimalt lihtsustatud lähenemine, mis põhineb 150 aasta taguse inimese elukäigul. Suhteliselt lihtsas põllumajandusühiskonnas oli vanuseline tööjaotus enam-vähem paigas. Lühike eluiga  sundis töönõuet laiendama nii nooremate kui vanemate inimeste suunas. Laps käis karjas, vanemad harisid põldu ja pidasid loomi, vanavanemad hoidsid väikelapsi, kohendasid tuld ja kütsid sauna, punusid korve, ketrasid, tegid kõiki jõukohaseid pisemaid töid, mis olid ikkagi möödapääsmatult vajalikud. Mingis mõttes pensionile jäid vaid vanadusest väetid.     

Nüüd, mil inimese eluiga on pikenenud kiiremini kui kasvanud sündimus, olemegi olukorras, kus rahvas tervikuna justkui vananeks. Et ka inimeste tervis tundub parem olevat, ikka  selle eluea pikenemise pärast, siis leitaksegi, et las vanaemad-vanaisad töötavad täis tuuridega edasi, muidu ei jõua nooremad neile pinssi maksta. Kõige selle väga vajaliku üldise statistika juures on aga inimlik mõõde suuresti tähelepanuta jäetud. Emade puhul siiski arvestatakse inimliku mõõtmega, aga kuidas seaduste, teisiti öeldes ühiskondliku kokkuleppe abil leevendada seda, et Eestis elavad mehed naistest kümme aastat vähem? Kuiva statistilise  õigluse järgi peaksid mehed ka kümme aastat varem pensionile saama. Mulle ei meenu, et keegi oleks sel teemal tõsisemalt arutlenud. Me keegi ei tea, kui pikaks kujuneb meie elu. Nii rajamegi oma eluplaanid heausksele lootusele, et elame kindlasti isegi kauem, kui lubavad ennustused keskmiselt. Me loodame parimat. Selle elu jooksul loodame veeta kena lapsepõlve, loodame leida om
a kutsumuse ja selle heaks tulusalt töötada ning alates sellest,  kui oleme tasa teeninud teiste poolt meie peale kulutatu ja loome juba rohkem väärtusi, kui enda peale kulutame, loodame lisapanuse andmise eest ka lisatasu. Täpselt sama lubamatu nagu on võlgade veeretamine järeltulijate kanda, on minu meelest lubamatu jätta elavaile tasumata nende lisapanuse eest. Iga inimese puhul võib muidugi arutleda selle üle, millisest  hetkest peale on ta enda peale kulutatu tasa teeninud. Selle v ä l j a a r v u t a m i n e iga inimese kohta tooks kaasa enneolematu bürokraatia vohamise. Kui aga pidada silmas inimlikku mõõdet,  siis vanavanemaks saamine tähendabki seda, et inimene on täitnud oma osa nii oma rahva kui kogu inimkonna jätkumise k i n d l u s t a m i s e k s . Piltlikult öeldes on ta teatepulga edasi andnud.  Lapse vanematelt on nõutud ja nõutakse nüüdki kõige suuremat tööpanust.     

Ühest küljest on see ka loomulik, sest üldiselt on inimene siis oma võimete tipul. Kui  aga see koormus surutakse kooliea pikenemise ja pensionäride töölt kõrvalejäämise tõttu liig lühikesse ajavahemikku, siis pole ülepingete tõttu mingit lootust eluea pikenemisele. Jah, vanaemad ja vanaisad peavad edasi töötama, kuid nende töökoormus peab võrreldes lapsevanemate töökoormusega vähenema, õieti teisenema, sest kui lapsevanem rabab nii enda kui laste eest, siis sellist ülekoormust ei suuda wanemad enam oma tervist kahjustamata  taluda. Ja miks nad peaksidki? Mehaaniline tööea pikendamine pole mingi lahendus. Ja kuidas seda üleüldse nõuda, kui ühiskond ja selle katusorganisatsioon riik ei suuda lahendada töötuse küsimust? Tööturul on kõige raskemas olukorras just vanaemad-vanaisad. Ja mille põhjal saavad tänased nooredki uskuda, et neid vananedes õiglasemalt koheldakse? Nii et selgusetust on liigagi palju.   

Mida me siis õieti tahame? Niinimetatud rahvastiku vananemine on justkui väigade paha, aga pikk eluiga on muidugi hää. Sündimuse suurenemine esialgu noorendab rahvastikku, kuid ka noored tahavad kaua elada ja et  rahvastiku juurdekasv ei saa olla lõputu, pole rahvastiku vananemise eest ju pääsu. Kõik nipid millegi muu arvelt, näiteks töötajate kohalemeelitamine mujalt, on ainult lühiajalised hädaabinõud. Selles osas pole ka nn lääne heaoluriikidelt midagi õppida, sest sealsed võõrtöölised saavad juba hordide viisi vanaks, aga ära enam ei lähe. Mis aga puutub rahvalaulureasse „Millal maksan memme vaeva?”, siis see jääbki memmele maksmata, selle maksmine  käib laste eest hoolitsemise kaudu. Mitmed inimese võlad kanduvadki tahestahtmata üle oma põlvkonna piiride. Kuid tõsiasi on seegi, et tänapäeval ei kao vanemad põlvkonnad vaguralt ja kiiresti mulla alla. Nad on elus ja vajavad hoopis teistsugust tähelepanu, kui läheb vaja hauaplatside korrastamiseks. Ühiskond pole jõudnud selle mõistmisenigi, mõistlikest lahendustest rääkimata. Pea kõigis pensioniiga ja tööhõivet käsitlevates  aruteludes kumab läbi selge vastuolu. Kas siis pika elueaga inimeste riik on rikas või vaene? Kas eakate inimeste hulk ühiskonnas on selle rikkus ja lisavõimalus või liigne koorem? Praegu tundub, et rohkem nagu koorem, sest eakamadelt ei nõuta mitte nende võimetele kõige sobivamat, vaid noorematega võrdset panust. Eks see kergendagi koormat, sest inimesed töötavad end surnuks.       

Ühest küljest paistab inimese eeldatava eluea ja pensioniea sidumine nagu loogiline, aga teisest küljest paistab see inimvihkajalik. No mitte ei tule ette laiemaid avalikke arutelusid teemal, et seoses eluea pikenemisega tuleb ühiskonda hakata korraldama selliselt, et tekkinud arvukal vahepõlvkonnal, see on vanaemadel-vanaisadel, oleks ühiskonnas selge rakendusvõimalus. Minu meelest tasub lahendust otsida vaid sellest, et vanemal inimesel on olemas see, mida noorematel pole  – kogemus. See, et inimene peab õppima kogu elu, on päevselge, kuid ümberõpe on rangelt võttes võimatu. Ükskõik kui palju erineb uus selgeks saanud eriala vanast, vanal alal saadud kogemused ju kuhugi ei kao. Kas otse või kaudselt kasutatakse neid ka uuel erialal. Peale eluea on inimesele oluline veel teinegi ajaline mõõde. Selleks on sõna otseses mõttes igapäevane ööpäev. Me võime küll mingi aja end ärkvel hoida, aga magamatusel  on piirid. Ööpäev on ilmselt üldse kõige enam inimesi võrdsustav mõõde. Ole sa pätt või president, ole sa kes tahes, ööpäeva pikkus on kõigil sama.     

Inimene on pidevalt püüdnud saada üliinimeseks, kuid kõik sellesuunalised ponnistused paistavad eelkõige silma vaid tema loodud asjade kaudu, olgu selleks siis püramiidid või kosmoselennud. Kõik silmanähtavad inimmõõdet ületavad saavutused asuvad väljaspool inimest. Jah, kõigile neile asjadele on eelnenud mõte ja nii võib öelda, et inimene on vaimselt vägevasti kasvanud. See on küll nii, aga see väljapoole  suunatud üliinimeseks saamise soov viinud ohtliku olukorrani, kus inimeste loodud keskkond ähvardab muutuda elamiskõlbmatuks just temale endale. Paljudes kohtades on see juba juhtunud. Ilmekaim näide minevikust on Lihavõttesaar, aga eri ulatusega näiteid on igalt poolt. Kas või Araali meri ja Tšernobõl. Kas asjalood on hukatuslikud juba kogu planeedi ulatuses, pole praegu veel selge. Hea seegi, et selline võimalus on inimestel pähe tulnud.  Lõpetuseks tuleb vaid üle korrata, et iga inimene on paratamatult inimese mõõtu ja kui inimene loob enda ümber keskkonna, kus sellega pole arvestatud, matavad suuremamõõtmelised asjad inimese enda alla. Enamasti surnult, aga mitte just väga harva ka elavalt.