Oled niigi oma elust kõik rõõmud välja  destilleerinud, et elada ainult oma tööle, süngena, õiglasena, õilsana, ilmeksimatuna. Ja su ümber sagib patuste kari. Põlvekõrgusel su jalge ees sigib ja sagib ta. Sigib ja kahaneb ja üks ei vääri siin rohkem tähelepanu kui teine. Sa tallad neid, nagu kevadisi konnapoegi järve kaldal, kuigi sa neid tallata ei tahagi – sa lihtsalt ei jõua kõike jälgida ja nii jääbki mõni poolkogemata jala alla.     

Sa ei märka enam isegi aastaaegade vaheldumist, sest kõik, mis on väljaspool sind, ei ole sulle huvitav. Sisemise maailma rikkus tõrjub välise tagaplaanile, varjutab … sinust kiirgab välisele mõjusid ja mõjustatuna sinust põrkab väline su peale tagasi. Kuid sa ei vaja teda enam, sest harva, kui keegi oma eritisi naudib. Sa suudad näitlejale  vaatesaalist oma tahtmist kiirata, nii et nad laval su soove käpiknukkudena täidavad. Kes saamatult täidab, kohmakalt käib, on halb näitleja, kes su pilgu all loomulikult liigub, nii et su mõju nagu tundagi poleks, on hea näitleja.   

Milleks on su riiulis rahvaluule?     

Sa ei saa lahti rahvast, keda sa ehk ei armastagi, kelle hulka kuuludagi ei taha, aga kuulud. Miks? Sest sa ei tunne veel iseennast, nii palju kui vaja. Sa pead läbi lugema kogu rahva luule, rahvaluulest siiani, alles siis võid sa ennast sellest rahvast lõplikult lahti öelda, ja siis tunned ehk ka iseennast ära. Muu on sulle ükskõik … Senikaua aga huvitu rahvaluulest. Meie esivanemad ei armastanud Päikest, meie neitsid uskusid,  palusid ja kummardasid hoopis Kuud, meil võeti vastu tähe kosjad.     

Vaino Vahing “Kellega veedad sa jaaniöö?” kogust „Näitleja” (1976).