Võib-olla saab tipuks allikakaitseseadus, kus näitas oma võimu ja vaimu malevaminister Rein Lang. Selle seaduse vastuvõtmine jääb ilunäiteks selle kohta, mida tähendab Eesti riigis valitsejate tahe ja mida asjatundjate arvamus. Kui poliitiku hing on haige, siis sõidetakse kõigest teerulliga üle, aeglaselt ja kindlalt. Ja aetakse selle juurde häma sõnavabaduse kaitsmisest. Nüüd huvitab mind ainult see, mis hakkab juhtuma, sest valimised on tulemas ja parteikontorite solgijoajuhtidel voolikud pihus. Suurt kuritegu, mis sunniks ajakirjanduse allikaid avaldama, siit välja ei pigista. Aga moraalse kahju ennetava hüvitamisega hea nime jms kaitseks on keerukamad lood. Kas lehed hakkavad komprat avaldama koos lekitaja nimega? Kas poliitikud kaebavad mõne ajalehe kohtusse, kuigi teavad hästi, kust see pähe valatud vedelik pärit on? Või muutub eesti valmiskampaania järsku ballisaaliks, kus kummarduste saatel üksteisele komplimente öeldakse? Ja lõpuks, mis juhtub näiteks siis, kui mõni leht hakkab üles kaevama minister Langi enda minevikku koos piltidega?
Või jääb aasta sündmuseks ikkagi lumetorm Monika ja minister Pomerantsi surematu lause: „Vabandan, et ei suutnud tormi ära hoida”. Kindlasti pääseb see võistlema Ansipi kuulutusega kriisist, milles ta tahaks elada, või kellegi Kundla sõnadega üürnikest kui värdjatest. Ja ma olen täitsa kindel, et Pomerants on mõnes järgmises valitsuses jälle minister. Ainult ühte ma ei usu. Härra Pomerantsi väidet selle kohta, et ta suudab teha tormist mingeid järeldusi. Selleks on vaja organit, mille nimi on aju.
Nii on näha, et minu jaoks oli aasta keskseks märksõnaks „demagoogia”. Poliitikud manipuleerivad nagu jaksavad. Ja nende PR-meeskonnad on muutunud tugevamaks kui kunagi varem, samas kui netiajakirjandus on hakanud neelama nende konkse üha kergemini. Jumal tänatud, et meil on olemas poliitilised Pomerantsid, kes suudavad oma PR-mees/naiskonna töö ühe lausega õhku lasta. (Muuseas, kas keegi mäletab veel aasta alguses ilmunud Pomerantsi pilte päästja mundris?) Aga võib-olla on kõik teisiti ja tippsündmuseks saab hoopis ettevalmistus euroks, mille käigus meile on saadetud kümneid pilte eurorahaga. Ilmselt selleks, et me uue raha ikka ära tunneksime. Kahjuks pole mitte keegi saatnud vähemalt mulle mitte midagi selle kohta, kuidas see uus raha inimeste psühholoogiat mõjutab. Eurotsoonis elanud inimesena võin paari praktikas proovitud asja nimetada.
Uus raha tekitab kindlasti stressi, kui näeme, kuidas palk on järsku niii pisike. Aga see läheb üle. Hoopis keerukam on sellega, et väikesed rahatähed panevad raiskama, sest hind tundub niiii pisike, eriti seetõttu, et paljude asjade eest tuleb maksta müntidega. Aga mündid on meie mälus seotud ikka pisikese rahaga (kopikas pole raha…). Ja kolmandaks, hinnavahe muutub petlikuks. Kui praegu maksavad näiteks kaks samasugust asja 80 krooni ja 95 krooni, siis on vahe olemas, aga kui need maksavad 8 eurot ja 9 eurot, siis paistab see vahe palju pisem. See, mida ma soovitan, on lihtne. Inimene mõtleb enamasti rahast tavaliste igapäevaste kaupade ja nende hindade suhetes. Ja siin on meil esialgu vedanud, sest suur osa igapäevaseid toidukaupade hindu liigub ühe euro ümber. Nii ongi kasulik võtta baasrahaks üks euro.
PS Igatahes soovin kõigile ilusat jõuluaega. Ilusat nääriaega. Ilusat euroaega. Ja ärge lugege nn pedagoogikateadlaste sõnavõtte PISA uuringu kohta, vaid kiitke oma lapsi ja nende õpetajaid.