Kui lugeja soovib filmi täitsa puhta lehena vaadata, siis võiks ta selle lõigu vahele jätta. Nii või teisiti, selle loo rääkis Jaan Toomik ise juba ammu. Nimelt teenis ta punaväes aega kunstnikuna. Ametlikult olid kõigil väeosa kunstnikel muidugi sõjalised erialad, aga nemad elasid tavaliselt oma ateljeenurgas kui kuninga kassid kõiksugu sõjalispatriootlikke loosungeid maalides ja kirjutades. Nad olid šefid mehed ka omade seas. Sellele vaatamata oli siiski parem esimestel teenistuskuudel „noorena” kasarmu määrustikuvälisest orjanduslikust olmekorrast eemale hoida. Jaan Toomikuga sattus aega teenima poiss nimega Oleg, kellest sai üldine peksualune. Kord tuli ta Jaan Toomiku juurde ateljeesse ja ütles, et kavatseb end valvekorra ajal maha lasta. Jaan vastu, et ära jama, elad raske aja üle, aga Oleg pidas sõna. Kuidas elada, kui keegi su õlule sellise koorma asetab? Kas seda õnnestubki maha raputada? Selles mõttes on kujukas filmi sissejuhatus, kus autod järjest prillidest üle sõidavad, aga keegi, ülekantud tähenduses siis autor, need lõpuks üles korjab, ükskõik, mis seisundis need ka on.
Tundub, nagu kulgeks Jaan Toomiku elu inimese juurest inimese juurde, kusjuures igaüks keerab tema loomingulise vedru pingule. Tema pildid ja videod on üldjuhul sisemise pinge täpne ja tabav lahendus ning ta oskab publikut kontrolli all hoida. Selles mõttes olen nõus varem avaldatud Olev Remsu artiklis sedastatuga, et Jaan Toomiku lühimängufilm sobib tema senise loomingu ritta. Kuigi „Olegis” on episoode, mida võib eraldi väljalõigatuna esitada rahumeeli videoteostena, on see täiesti klassikaline mängufilm. Tõsi, tegemist on lühimängufilmiga, aga seda enam paistab silma napist vormist tingitud täpsus ja väljendusrikkus.
Teisest küljest põrkab aus mängufilm vastu veel ühte määratluse piiri, mis eristab seda dokumentaalfilmist. „Oleg” on kultuuriantropoloogiliselt tõetruu, ajateenijate elu lõigud kajastavad ehtsaid sündmusi. Näiteks lõbusamas võtmes rongistseen on puhtalt elust maha võetud. Kuna lavastaja ei leidnud Eestist enam ühtegi säilinud Nõukogude sõjaväeosa, seati võtteplats üles Haapsalu endisel sõjaväelennuväljal. Sündmuste ja üksikasjade valik allub „Olegis” eelkõige siiski kunstilisele otsustusele. Mõne vaataja meelest polnud film piisavalt veenev, sest ei näidatud elu draamat ja jõhkrust, mis oleks tegelaste käitumist ja saatust selgitanud. Ent elus ei kohta melodraama selgust ja äraseletatust, pole teada, kes on halb, kes on hea, kes süütult kannatab ja kes teenitult. Ning eksistentsiaalne otsus ei heida kannatavat hinge rambivalgusesse vahutama, vaid annab meelele kindluse ja käitumisele sihi. Elus on asju, mis on väljendamatud. Et neid mõista, peab võtta olema võrreldav kogemus või oskus kaasa tunda sisse elada. Varajase keskaja sõjakate ja veriste aegade üleskirjutused võisid olla manitsevad, targad, leinavad või luulelised, ent seal ei koormatud lugejat võigaste üksikasjadega, millest lugeja oli niigi väga hästi teadlik. Piisas vaid korrapäraselt turul käia ja seal avalike karistamiste peale sattuda. Tänapäeva turvalistes kodudes ootavad vaatajad filmidest ja uudistest üha hirmsamaid ja vapustavamaid asju. Kui Iraagi või Kongo koledustest küll ei saa, kui linnugripiniiduk ja anoreksia ei hirmuta, siis imeme lähiminevikust õudust kui üdi pooleldi näritud kondist, sest me ei ole koledusi tegelikult kogenud. Ja kui tõelise koledusega juhuslikult kokku puutume, siis tõmbame pea õlgade vahele ning katsume sääred teha, ohutus olukorras jääme sinnasamasse seisma ja vahtima või lihtsalt ei pane tähele. Koledus nagu muu inimkäitumine ei ole üldine, vaid igal juhtumil konkreetne. Nii nagu ka nõukogude ühiskonnas, kus paraadmundris teenistuspuhkusele sõitev ajateenija oli kodumaa kaitsja, uljas kotkas, lausa pühak, aga oma väeosas võis ta olla viimane kõnts. On ohvreid, kellel on teistele palju õpetada.
Oleg andis oma õppetunni reamees Toomikule: ohver võib ka viimasel hetkel jääda olukorda selgelt hindavaks inimeseks. Kuni me võtame pimedas ärrituses ohvri või kurjategija rolli, ei jõua me kaugemale lõputa vaatemängust, kus kättemaksukäsi kurjategijast ohvri teeb ja ringi uuesti alustab.
