Ja nüüd, palun väga, Ervin Õunapuu on teinud „Taevavõtme”. Sellest filmist ei tee tervikut lugu ega tegelaste karakterid, lootus loos ei kehti kronoloogiline enne-nüüd-pärast-printsiip ega kausaalsus. Filmi hoiab koos esteetika, kunstiline lähenemisnurk, mis püsib kogu linateose vältel.
Nagu ikka sürrealismis, on „Taevavõtmeski” palju satiiri ja groteski (või tuleb öelda „pulli”?), musta huumorit, mängu ja karikeerimist-parodeerimist. Harilikult on parodeerimine sekundaarne, see vajab konkreetset taustsüsteemi, mida välja naerda. Sürrealismi puhul oleks tegu justkui autoparoodiaga: parodeeritaks nagu iseennast, naeruvääristatakse tervet maailma ja kõiki olemasolevaid konventsioone. Leidub mõnevõrra otsesematki irooniatuld, näiteks filmi lõpuepisoodis, fotonäituse avamisel, kui kunstiteoreetik (Ants Ander) targutab teemal, mis on kunst ja mis on vaimsus. Vaataja ei saa ega tohigi küsida, mis oli enne, mis on nüüd, mis tuleb pärast, ajatelg lüüakse segi. Samuti ei saa vaataja teada, miks üks tegelane teeb seda ja teine teist, autoril pole olnud kunagi kavatsustki publiku huvile vastata – sellepärast, et …
Miks „Taevavõtme” peategelasel Sebastianil (Roman Baskin) on vaja vanal gravüüril just naba retušeerida? Paradiisi pääsemiseks? Miks peab noormees Ekkel (Mattias Jürgens) selle oma kõhult maha lõikama? Ärge esitage tobedaid küsimusi, kausaalsus ei kehti, peaasi et oleks efektikas ja lööv ning seda naba kastreerimine kahtlemata on. Milleks kukub (hukkub?) rulluisutaja (Tuuliki Poom) Õunapuu linateoses? Kas sellepärast, et Johannes Pääsuke tegi kunagi meie fotoklassikasse kuuluva pildi „Poiss puujalgrattaga”? Sellele pole vastust, nagu me kunagi ei tea, miks lendas pauhti rentslisse jalgrattur Buñueli-Dalí „Andaluusia koeras”, sama ajal kui üks kaunis naine imetleb albumis Jan Vermeer van Delfti kuulsat maali „Pitsikuduja” (see on Euroopale umbes sama, mis meile „Poiss puujalgrattaga”). BuñuelilDalíl kannab jalgrattur valget peleriini, Õunapuul on rulluisutaja valges sportlikus kostüümis. Miks on peategelase sõbratariks mulatitar (Diana Ots)? Miks osa tegevuse paigaks on nn Suure isamaasõja ohvritele-kangelastele püstitatud kurikuulus obelisk Maarjamäel? Kas sellepärast, et see on tapariistaga sarnane ja selle kaudu jõuab paradiisi nagu pussnoapiste abil? Miks on naba paradiisi pääsemise võti? Miks elustub nabalõikamise ajal minevik nõukogulike seltsimehelike tseremooniate näol Maarjamäel, mis toonase filmimise ajal tõe pähe tehti, kuid mis nüüd on muutunud totaalselt sürrealistlikeks? Miks politseinikud (Mait Malmsten ja Ivo Uukkivi) fotokunstnik Sebastiani politseiautost välja tõstavad? Miks fotokunstnikule isegi fotoaparaat tagasi antakse? Vastus on priima: mängu läheb plaan B!
Nii et jätke see realistlik uudishimutsemine, lennake fantaasiaga kaasa! Sürrealismis pole „miksidel” mingit tähtsust! Filmis on kujutatud ka publiku reaktsiooni säärase kunstitegemise puhul. Pildistamissessiooni ajal möödub Maarjamäe monumendi lähedalt juhuslikult vanapaar (Salme Poopuu ja Ain Jürisson), nende nägudel on hämmeldus ja taunimine. Parem mitte vaadata, etem kohe kaduda!
Buñuel ja Dalí kujutasid urineerivat naist; see oli toona üldiselt omaks võetud madonnakultuse juures enneolematu ja keelatud. Naine oli püha, naine niisuguse asjaga ei tegelenud ning autorid pälvisid terve Euroopa hukkamõistu. Aga seda nad just tahtsidki. Provokatsiooni on vastuvoolu minejate hulgas alati kõrgelt hinnatud, ka Sebastianil õnnestub õrritada politseid. See on täistabamus! Eriti veel see, et politseinik näitab relva. Kahju, et seadus ei luba boheemlasele kuuli kerre kihutada! Ja pole raske arvata, mida meie pürjel arvab nabalõikusest. Õunapuu pole kunagi olnud ninapidi mullas tuhnija, tema assotsiatsioonide mäng käib kõrgelt: Aadam ja Eeva, veri ja pussnuga, sekka monteeritud meie pühaduse, Johannes Pääsukese kunstfotod tsaariajast. Ja sugugi mitte niisama. Õunapuu on proloogis lavastanud Pääsukese fotod, muutnud Pääsukese pilti tardunud dünaamika ehtsaks, liikuvaks dünaamikaks. Puurattaga jalgratas vurab (tõukaja Hendrik Toompere), pealegi veel sügavas lumes. Non plus ultra, täpselt sürrealismi tähendusrikas absurdsus, filmi proloog annab hiilgavaid lubadusi. Pateetiline muusika (Mozarti „Gloria”), mis saadab seda stseeni, annab tegevusele erilise tähenduse, süvendab sürrealistlikku haaret.
Paremad alternatiiv- ja avangardfilmid on ikka lühemad, sest oleme sedavõrd harjunud kausaalse jutustamisviisiga, et paljud ei suudaks isegi pingutades lõpuni vaadata tavapikkuses teost, ei järgita väljakujunenud jutustamisviisi kaanoneid. Nagu sürrealistlike või sürrealismimaiguliste teoste puhul tihti kombeks, nii on ka „Taevavõtmes” tegu ringja ülesehitusega: lõpus jõutakse algusesse tagasi, epiloog sarnaneb proloogiga. Kuidas sa muidu lõpetadki, kui ei soovi, et hakataks urgitsema, mida kunstnik küll sellega öelda tahtis? Kummati ei aeta sürrealistlikes teosteski päris tühja juttu, ent need ei peegelda niivõrd maailma, kuivõrd meie maailmataju, nõnda siis peegelduse peegeldust.
Kunst ja kunstitegemine on tänapäeval jõudnud üsna küsitava piirini ja see ongi „Taevavõtme” sisuks. Ehkki suuresti hüperboliseeritult ja satiiriliselt, näitab teos minu meelest hästi, missugune on nüüdisaja kunstniku pilt maailmast ja iseendast. Aga ei mingeid hinnanguid, ei mingit poolt ega vastu seisukohavõttu. Need jäägu žurnalistikale ja realismile, ülirealistlik (see on sürrealistlik) kunst nii madalale ei lasku. Kõnekad värvid, värvifilmi üleminek mustvalgeks ja vastupidi sujub sisukalt, mõttekas valgus, eriti akendest langevad elektrituled, mis peegelduvad märjal tänaval. Roman Baskin teeb selles peaaegu monotükis oma osa nõtkelt, stiiliga harmooniliselt. Mulle meeldis Õunapuu lühimängufilmidest juba „Kõrbekuu”, nüüd on tulnud sellele väärt lisa.
