Tegu on õrnulmelise linalooga kolme kloonlapse sirgumisest erilaadses Inglise internaatkoolis, kus kasvatatakse inimteisikuid nii, et nende kehad jõuaksid sobilikku küpsusikka. Organidoonoriteks sirguvate noorte vahel põimub klassikaline armukolmnurk, mis tegelaste lühikese ea tõttu viitsütikuna tiksudes haaravalt lahendust otsib. Noored näitlejad Carey Mulligan, Andrew Garfield ja Keira Knightley moodustavad erakordselt harmoneeruva trio. Internaatkooli õpilaste erilisus tehakse selgeks juba filmi alguses. Loo arenedes kujuneb eriliseks aga asjaolu, et tegelased ei püüa kordagi neile määratud saatuse eest põgeneda, vaid lepivad tõsiasjaga, et nad on loodud organeid loovutama ja nõnda teisi inimesi teenima. Vähesed vestlused surmast on sihipäraselt minimaalsed ja vaoshoitud, mis muudab ekraanil nähtava (silmas pidades ulmežanrit) ootuspäraselt tinglikuks. Vaid üksainus kord paiskab Andrew Garfieldi kehastatud Tommy välja kogunenud ängistuse ja annab pimedal metsateel inimliku vihaga võimsa tooni.
Allasurutuse vastukaaluks kujutab film oma vihjelise visuaalse keelega aga just nimelt vabadusiha. Korduva elemendina kõrguses lendlevad linnud ja laiuv meri annavad aimu kolme noore sügavast soovist teha oma valik vabalt ja iseseisvalt. Inimtühjal rannal vedeleb vrakk, millel lapseliku õhinaga roniv Tommy kujutleb end kapteniks. Samamoodi otsivad oma teed vabadusse sajad kilekotiräbalad, mis traataia külge seotuna lootusetult tuule käes lapsendavad ja ühtlasi ka filmi lõpetavad.
Need sümbolid väljendavad tegelaste soove rohkem, kui seda teeks mis tahes verbaalne vorm. Nii jäetakse vabadus hoopis vaatajale tõlgendada kombineeritud lugu, lähtudes endast ja ekraanil nähtust. Oleks kurb vaadata režissöör Romaneki teost üksnes kui kloonide armastuslugu või kui organidoonorluse ühekülgset koledust. Pigem on see inimeste lugu, kes kasvanud ranges süsteemis äralõigatuna laiuvast maailmast ja teeninud väikse hammasrattana üht suurt kellavärki. Selles kitsas, minevikule suunatud loos usuvad filmi tegelased, mida neile on õpetatud – nagu me vist kõik usume. (Näiteks kas või ajaloosündmused, mille sisu lähtub poliitilistest ja geograafilistest aktsentidest.) Tegelased on nii tavalised ja kuulekad, et nende põgenemine tunduks kohatu, ja nii jutustatakse ühtlasi ka omamoodi süsteemiga leppimise lugu. Filmi autor ei võta seisukohta ega õhuta vastuhakule.
Ta pigem osutab peene pintslilöögiga teemale, küsimusele, millega on seotud kõik vaatajad: kelle jaoks me elame? PÖFFi seansi lõpus oli saalis kuulda nuuksatusi ja pabertaskurättide krabinat, publik tänas kandva vaikuse ja sellele järgnenud kestva aplausiga. Oleks mõnevõrra üllatav, kui Mark Romaneki töö jääks eeloleval Oscarite jagamisel ilma suurema tähelepanuta.
