Eesti väljapanek, Eha Komissarovi kuraatoriprojekt (kujundaja Marko Nautras, korraldaja Tallinna Graafikatriennaal) sai ühe biennaali auhindadest, ekspositsioonipreemia. Suurema osa väljapanekust moodustavad nooremate kunstnike tööd, mis suhestuvad sotsiaalsemate teemadega, kusjuures domineerib industriaalne hõng. Janika Okk kollektsioneerib ning taastoodab galeriiruumis Tallinna tänavate anonüümseid stencil-tehnikas grafiteid; ta on täiendanud kasutatud papitükkidest ekspositsiooni venekeelse küsimusega, pihustatuna otse galeriiseinale: „Kuidas sa end täna tunned?”. Viimane lisab kogu Oki koostööprojektile anonüümsete eesti ja vene rahvusest tänavakunstnikega sotsiaaltöö värvingu.
Kaarel Kütase lito pealkiri „Ma armastan tööstusrajoone” ütleb enda eest kõik. Sama noor autor tegi ka performance’i festivali avamisel, juues laua taga koos kohaliku venelasega pudeli Eesti ning teise Kaliningradi viina, eksponeerides samal laual oma pronkssõduri-ainelist graafilist lehte. Minimalistlik performance toimis eelkõige kontrastina pikale ning ametlikke kõnesid täis avatseremooniale.
Lauri Koppel on valmistanud oma linoollõigetest hiigelsuuri mustvalgeid koopiaid, nagu Eestis juba on teinud Peeter Allik ning Toomas Kuusing, kuid ei eksponeeri neid sellisena, vaid fotodokumentatsioonidena linnaruumis.
Gerda Märtensi tagasihoidlikke pliiatsijoonistusi loomapuuridest Tallinna loomaaias saadab autori vokaal: tema laulusõnad annavad entsüklopeedilist teavet loomade anatoomia, elukommete ja leviku kohta. Kas märk loomaõiguslusest kui levinud ideoloogiast kõige noorema põlvkonna kunstnike hulgas? Raul Meel on välja pannud Gulagi 255 vangilaagri nimekirja kirillitsas trükituna tähestikulises järjekorras musta ja punasega kolmeteistkümnele lehele. Ülejäänud Eesti ekspositsiooni moodustavad Lembe Rubeni, HULA, Villem Jahu, Tiiu Pirsko / Mati Veermetsa ning Sandra Jõgeva tööd.
Festivali individuaalsed võitjad esindavad traditsioonilisemaid graafikatehnikaid ning väljendusvahendeid. Grand prix’ võitja, lätlase Paulis Liepa kolmel kollograafiatehnikas lehel on portreteeritud popkunstijärgselt juba klassikalist kunstiainest – kiirtoitu. Esimese preemia laureaat sakslane Olrik Kohlhoff on esindatud figuratiivse puulõikega. Teise preemia laureaat Dominica Sadowska Poolast puule trükitud serigraafiaga, mille mustal taustal on vaid mõne nurga alt vaadates aimatavad inimnäod. Kolmanda preemia pälvis Raffael Rheinsberg Saksamaalt frotaažitehnikas pannooga. „Et teha head kunsti, tuleb nautida jalutamist,” kõlab 1943. aastal sündinud kunstniku põhimõte. 120 A4-formaadis lehte, kuhu on frotaažis jäädvustatud kõikvõimalikud objektid, sildid ja reljeefsed kirjad kunstniku jalutuskäikudelt Kaliningradis/Königsbergis. Võib-olla oleks hea teada, et Rheinsberg on tuntud eelkõige kohaspetsiifiliste leidmaterjalist töömahukate installatsioonidega ning antud juhul on frotaažist abi nende esemete „elusuuruses” jäädvustamisel. Ja kui palju seoseid tekib kohe selle paiga dramaatilise ning vastuolulise ajaloo, Vana-Kreeka filosoofide või Königsbergi kõigi aegade kuulsaima elaniku Immanuel Kanti sama kuulsate jalutuskäikudega sellessamas linnas.
Žürii eripreemia sotsiaalsete teemade käsitlemise eest läks soomlase Markus Lampineni puulõigetele. Samuti oli biennaalil väljas eelmise korra grand prix’ laureaadi, poola graafiku Małgorzata Malwina Niespodziewana personaalnäitus, ülimalt naiselik inimkeha uurimine nii idee kui tehnilise teostuse mõttes.
Ka selle aasta Poola ekspositsioon (kuraator Marta Raczek) oli biennaali üks värskemaid. Lisaks eespool kirjeldatud, biennaali teise preemia võitnud Dominica Sadowska töödele koosneski see vaid kokku nelja kunstniku loomingust. Üks neid teoseid, mis kogu Kaliningradi ürituselt kahtlemata meelde jääb, on Małgorzata Szandała (samuti noor naine) „Pragu horisondis. Pildi morfoloogia”, mis koosneb kahest kunstiteost kui sellist analüüsivast skeemist kui ühest skeemist otsekui välja kukkunud mustadest väikestest kuubikutest (kunstiteosest iseeneses?).