Esmakordselt 1997. aastal Eestit külastades pildistas Lamboo 70 eesti kunstnikku. Ta saavutas tollase Sorosi kaasaegse kunsti Eesti keskuse ja Brüsseli Eesti konsulaadi abiga Eestis üllatavalt lähedasi kontakte peamiselt Tallinna ja Tartu mitme generatsiooni kunstnikega. Ta veetis iga kunstnikuga vähemalt päeva, ent tihti ka kauem aega ja veenis neid olema oma fotodel koos mingi kunstnikule eriti olulise objektiga. See võis olla portreteeritava kunstniku oma teos, aga ka näiteks foto, mõni raamat, perekondlik mälestusese või midagi muud, mille kaudu kunstnik oli valmis oma isiksust avama. Nagu kirjutab Harry Liivrand oma Wim Lamboo raamatu eessõnas: „Ma ei tea, mis teid pidi Wim oma objektid leidis, igatahes pole tema eesmärgiks olnud ainult kunstnike koorekihi pildistamine. Mitmeid rahvusvahelisi kuulsusi siin pole, teisalt on pildistatud alles oma esimesi samme astuvaid kunstnikke. Nii on Wim Lamboo album ennekõike ühe fotograafi subjektiivse valiku tulemusel kujunenud portreegalerii eesti kunstnikest”. See hinnang on üsna paikapidav, ent seda ei ole ehk Harry Liivranna edasine, kataloogi eessõnana üsna üllatav tekst, kus kirjutaja jõuab järeldusele, et kogu projekti idee polegi midagi enamat kui puhas sofistika. Harry Liivrand on võrrelnud Lambood XIX sajandi harrastusetnoloogidega Aafrikas, pilte „metslaste” külaelust Eesti Rahva Muuseumi kogudest eksponeeriti alles äsja ka Kumus. Seda viimast võrdlust ei tahaks siiski aktsepteerida. Esiteks ei sattunud eesti kunstnikud Lamboo objektiivi ette kohaliku külavanema käsul või juhuslikult: nad kõik soovisid saada jäädvustatud ja tunnevad end täna rõõmsalt trükises ära. Mingil ajel võiks ehk mõelda Lamboole kui vana kolonisaatorrahva esindajale ja eestlastele kui sajandeid koloniseeritud rahvakillule, ent meenutaksin, et mustade naiste näod, kel etnoloogist valge onkel kätt peremehelikult paljal rinnal hoidis, vahtisid objektiivi üsna tuimade ja vihaste nägudega. Kunstnikud on mänginud fotograafiga kaasa. Isegi üsna dramaatiliseks kruvitud lavastused on olnud mõlemale tegijale lahe mäng ja mind rõõmustabki iseäranis see, et Lamboo pole teinud mingit numbrit pildistatud kunstnike sotsiaalsest staatusest väikeses riigis. Pole vahet, kas oled kunstnik-professor, kunstnik-president või kunstnik-koristaja. Valikut on mõjutanud vaid loovisiku staatus.
Wim Lamboo on olnud Eestis viimasel paaril aastal kunstnike liidu külalisena ja muidugi on tema valik ehk pisut suunatud, ent siinses kunstnike sootsiumis polegi nii lihtne orienteeruda fotograafil, kes tulnud vaid lühikeseks külastusajaks.
Näitusekontseptsiooni kasuks räägib tõsiasi, et Vabaduse galerii näitusevalikusse ja kataloogi koondatud üsna mahukas dokumentatsioon eesti kunstnike kohta aastail 1998–2008 on Eestis täiesti harukordne. Harukordne nii meie kaasaegses rahvuslikus kultuuridiskursuses kui ka kohalikus fotokunstis. Eestis kunstnikke just eriti ei portreteerita. Erandiks on olnud vanameister Kalju Suur, kelle foto ehib ka Lamboo fotoraamatut. Teised kaks jäädvustatud fotokunstnikku, Jaan Klõšeiko ja Peeter Langovits on samuti pildistanud kunstnikke, ent viimane peamiselt Postimehe jooksva kultuurikroonika tarvis. Klõšeiko jälle – suure erandi ja kultuuriloolise fenomenina Eestis – on jäädvustanud eesti kunstnikku lausa läbi poolsajandi ülimalt mitmekesises ajaloolises kontekstis, ent senise hõivatuse ja huvide paljususe juures on kogu tema „jäämäe veealune osa” jäänud tänini enamjaolt varjatuks. Tema talletatud hindamatule arhiivile mõeldes tahaks hinge kinni pidades loota, et saame seda siiski veel näha.
Väheste eranditega esitavad tänased fotokunstnikud ajakirjades, aga ka oma näitustel meelsasti erotiseeritud stuudiomodelle või levikultuuris hetkeks esile tõusnud tähekesi, ent kunstnik, eriti vana kunstnik pälvis viimati fotograafide tähelepanu vist 1960. aastail, mil tõepoolest nägi näitustel psühholoogilist portreefotot. Eesti kitsas areen ilmselt ei luba seda enam teha.
Wim Lamboo juurde tagasi pöördudes: tema meetod nõuab süvenemist ja aega. Ta vestleb portreteeritava kunstnikuga, tutvub tema loomingu ja töökeskkonnaga ning laseb lõpuks kunstnikul valida sobivaima paiga ja oma isiksust avavad teosed või esemed. Eesti inimene on, teadagi, esmatutvusel tõrges ja kinnine ning üldjuhul keeldub oma isiksust avamast. Enamasti vaid loomeinimesed, kunstnikud, muusikud ja teised on harjunud end enam avama, sest see on osa nende professionaalsusest. Ja siiski, Lamboo on kurtnud, et eestlased ei tahtnud temaga rääkida poliitilistel teemadel, vähemalt oli see nii aastatel 1997-1998.
Küsimusele, kas Ida-Euroopa või Eesti Vabariigi territooriumil elavad kunstnikud erinevad kuidagi kunstnikest, kes elavad näiteks Hollandis või mõnes muus Lääne- või Kesk-Euroopa riigis, ei olegi nii lihtne vastata. Lihtne pole see ka Wim Lamboole, kes on nüüdseks juba üle viieteistkümne aasta rännanud mööda Euroopat ja püüdnud objektiivi vist sadu kunstnikke. Pigem väidab ta, et kunstnikud eristuvad igas ühiskonnas. Nad ei kuulu õieti mitte ühessegi selgelt määratletavasse ühiskonna kihistusse, kõnnivad pilvedes ja tekitavad kaaskodanikes mõnigi kord oma väärtushinnangute ja elulaadiga segadust. Mulle endale meenub aastakümneid tagasi 1980. aastate lõpust üks vestlus eesti esimese põlvkonna kunstniku Kristjan Raua lesega. Elviira Raud meenutas oma abiellumist ligi 35 aastat vanema mehega ja vanemate tõsiseid kahtlusi selle abielu suhtes. Küsimusi ei tekitanud aga mitte suur vanusevahe, vaid tõsiasi, et mees oli kunstnik. Rahva mentaliteet muutub väga aeglaselt, usun, et praegugi peab tubli heakodanlik eestlane kunstnikku pisut kahtlase väärtusega ja kummaliseks ühiskonnaliikmeks.
Vabaduse galerii näitusel ja Wim Lamboo raamatus näeb fotosid üheksakümne neljast kunstnikuisiksusest. Osa vanemaid kunstnikke, keda Lamboo pildistas 1998. aasta näituseks, on tänaseks juba lahkunud. Seevastu noorimad neist, näiteks Rait Rosin, Maria Ader, Kristiina Norman või Tõnis Saadoja olid 1998. aastal alles koolilapsed.
Mõlemal fotoperioodil, nii üheksakümnendate lõpus kui nüüd, XXI sajandi esimese kümnendi lõpus, võib mitmetelt fotodelt (ilmselt ka fotografeerija tahtel) välja lugeda modellide ahistatuse või üksioleku tunnet. Kunstnik ongi oma tööprotsessis enamasti üksi, Eestis on aga kunstnik ka väga väikese ühiskonna äärealal elav indiviid. Mitmel fotol on kunstnik tõusnud seisma millegi peale, nagu tahaks ta tõusta tavakeskkonnast pisut kõrgemale. Tähelepandav on ka see, et suur osa fotosid on tehtud kusagil linna äärealal, mitte just kõige esinduslikemais sisehoovides, koorunud krohvikattega „maaliliste” müüride ääres või ebamugavatel kividel. Eesti tundub olevat neil fotodel väike ahas kivine linn (riik). Ei ole vähimatki glamuuri, edvistavaid poose, on tõepoolest saavutatud siiras avaliolek ja valmidus end esitleda kunstnikuna väikeselt kultuurimaailmas vähe tuntud maalt Euroopa äärealal.
Kogu Lamboo aastaid kestnud projekt ongi suunatud n-ö teisele Euroopale, õieti selle teise tutvustamisele vanade sisseelatud heaolumaade inimestele. Kuivõrd seal mõistetakse siinse kunstnikkonna eripära, võib siinpool vaid oletada. Wim Lamboo ise on oma „modellidesse” kiindunud ja leiab, et siinne projekt pole kaugeltki veel lõpusirgel.
