Kui võtta analoogiks ühe teise selle hooaja telesari, võiks „Jüri Üdi klubi” kujuneda kultuurilise sidususe ministeeriumiks. Eesti telekanalites pole ju ammu enam ühtegi sisulist kultuurisaadet. „OP!” on ainult ETV kultuuriuudiste ja AK kultuuriuudiste mõttetuma ja laialivalguvama teksti ja staatilisema pildiga ripats. Lihtsalt keegi räägib pikalt ja tüütult, kui hea asja ta valmis sai, ja mõni tema sõber kiidab, et on ikka hea asi küll. Ja nii sadu kordi järjest. Tore on jälgida inimesi nagu Rein Rannap, kes suudavad keerulist konflikti täpselt ja kujundlikult lahata ning püüavad seejuures mõista nii üht kui teist poolt (antud juhul ER SO juhtkonda ja Laine Jänest). Ka Tiit Aleksejevi tõlkeprobleemide käsitlus oli huvitav ja oluline. Ainus tõsine etteheide saatejuhile on Marco Laimre jutu katkestamine just siis, kui ta tahtis oma muidu pika ja segase pannijutu efektse puändiga lõpetada. Umbes nii, et panni võib ümber nimetada peaministri portreeks, aga sel juhul tuleb sellest auk läbi puurida, sest igasugune kunst peab olema kasutu. Läbipuuritud pann võikski olla Jüri Üdi klubi sümbol. Esiteks on see täiesti ümmargune, väljendades kultuuri lõputut kulgemist. Teiseks õhkub isegi läbipuuritud pannist soojust ja hubasust, nagu kultuuriklubilt oodataksegi. Kolmandaks distsiplineeriks seinal rippuv peaministri portree saates osalejaid oma sõnade ja mõtetega säästlikult ja täpselt ümber käima. Neljandaks säilib sel siiski üks praktiline kasutamisvõimalus: varrest kinni hoides võib baarimees panniga märatsema hakkavad külalised välja peksta. Kolmandast saatest pole midagi rääkida.
Õnnetuseks sattus see PÖFFi ajale, kus nagunii igas kultuurihõngulises meediaväljaandes näeb peamiselt Tiina Lokki. Seesugust üleekspluateerimist ei suudaks isegi Ansip ja Ilves kanda, hoolimata oma nõunike armeest. Midagi pole teha, tuleb see pimedate ööde aeg lihtsalt vaikselt välja kannatada. Üldiselt on seni silma torganud, et Eestis on ainult üks kultuuriga seotud persoon, kellest julgetakse negatiivses võtmes nimepidi rääkida – Laine Jänes. Kõik ülejäänud on anonüümne mass, näiteks „filmiametnikud”, kes ei kanna mingit isiklikku vastutust. (See pole saate süü, asi ongi täpselt nii.) Kultuuri on klubis juba piisavalt, aga sidusust napib. Ja nagu Rein Veidemann oma objektiivses ja täpses arvustuses („Jüri Üdi klubi lõõgastav algus”, PM 17. XI 2010) kirjutab: saadet võib ühtmoodi kuulata nii pildiga kui ilma. Igasugune kriitika olgu konstruktiivne. Seepärast mõned ettepanekud edaspidiseks. Esiteks: alles tehti palju kära sellest, et ETV spordisaated näitavad reklaami. Jälle on kultuur oma konkurendi (rahalises mõttes) poolt armetult mutta trambitud. Just „Jüri Üdi klubi” on paik, kus kultuurireklaami näidata. Mitte mingeid ürituste promosid, vaid paroodiavõtmes. On näiteks üks tore jalgpallireklaam, kus pall lendab aplausi saatel läbi pubi akna, aga mitte väljast sisse, vaid vastupidi. Võiks ju teha kontrareklaami, kus pubi aknast lendaks sisse, otse õllekannu taga lämisevate rullnokkade lauale raamat, taustaks sõnad: „Kultuur ei tunne takistusi”. Tööpõld oleks ammendamatu, ainuüksi raamatute pealkirjad „Musta pori näkku” ja „Puhastus” pakuvad inspiratsiooni mitmeks puhastusvahendite reklaami paroodiaks.
Teiseks: võiks edasi arendada klubis välja pakutud jätkusuutlikke ideid. Neid on juba päris mitu. Eriti Rannapi mõttekäik, mis kõlas umbes nii, et kultuuriasutustel ikka ju seda raha läheb siia-sinna ja ikka leitakse uut. Seda suhtumist tuleks propageerida kogu elanikkonna seas. Nii jõuaksime Kreeka ja Iirimaa jälgedes peagi olukorda, kus kogu ühiskond ei suuda enam absoluutselt oma finantskohustusi täita. Nagu praktika näitab, leitakse raha sel juhul tõesti õige ruttu ja väga palju. Iirimaa sai näiteks äsja 85 miljardit eurot. Selle eest saaks Neeme Järvile tema senist kuupalka maksta veel 613 807 aastat! Või Jürgen Rooste sõnad: „Raha paneb suu kinni”. Mida teha, et ei paneks? Või Marco Laimre fraas: „Miks peaks kultuuriministri koht olema seotud valitseva parteiga?”. Tõepoolest, miks? Seni on see sidusus ainult negatiivselt mõjunud. Kultuur (ega ka sport) pole ju absoluutselt erakondlikud nähtused.
Kolmandaks: baarimehe senine funktsioon on olnud mõttetu. Luuletused, mida ta esitab, lõhuvad ja segavad saate rütmi. Ma ei väida, et kõik need oleksid halvad, aga paremad on liiga pikad ja neid on raske jälgida. Kokteilide pealetükkiv demonstreerimine ja kiitmine jätab külmaks, sest vaatajana ma neid ju proovida ei saa. Lisaks ei meeldi mulle nende tee- ja mahlapõhi. Kui Jüri Üdi ja tema prominentsed kaaslased (Mati Unt, Arvi Siig jt) oma hiilgeajal klubides käisid, siis mitte teed ja mahla lürpimas, vaid auväärset konjakit/brändit maitsmas. Mitte et ma sooviksin alkoholi propageerimist, aga olgu klubiliste klaasides lihtsalt „midagi”. Selle asemel võiks Erki Laur rääkida anekdoote või tõestisündinud kentsakaid lugusid Eesti kultuuriloost. Üks oht on veel. Nii palju kui ma mõlemat „ministrit” Sinijärve ja Roostet tunnen, on tegu skandaalselt tolerantsete, rahumeelsete ja mugavate inimestega. Seetõttu peaksid nad veerand tundi enne iga lindistust rõhknaeltel istuma. Muidu võib konfliktitusetont taas kummitama hakata.
