Parim film       

Parima Euroopa filmi tiitli vääriliseks on nomineeritud kuus filmi: „Variautor”, „Mesi”, „Liibanon”, „Jumalatest ja inimestest”, „Saladus nende silmades” ja „Soul Kitchen”. See on küllaltki kirev galerii. Meie kinodes on enne  auhindade jagamist olnud võimalik näha viit filmi, vaid sakslaste komöödia „Soul Kitchen” on siin linastumata. See on kerge, hoogne ja lustlik komöödia, võib-olla isegi liiga pehmekoeline, et olla parim Euroopa film sel aastal. Veneetsia filmifestivalil sai „Soul Kitchen” žürii eripreemia.       

„Variautor” on Roman Polanski film, peaosades Ewan McGregor, Pierce Brosnan, Olivia Williams ning Kim Catrall. Nomineeritud on see seitsmes kategoorias: parim film, parim režissöör, filmimuusika (Alexandre Desplat), meespeaosaline  (McGregor), kunstnikutöö (Albrecht Konrad), stsenaarium (Roman Polanski, Robert Harris) ja montaaž (Hervé de Luze). Film jooksis meie suuremates kinodes tänavu märtsis ning tegemist on poliitilise põnevikuga, mille tegevustik toimub nii siin- kui sealpool suurt lompi. Filmi tonaalsus on jahe, vihmane ja hämar, tempo aeglane, pinget hoitakse lõpuni, igav ei hakka. „Variautor” peaks kindlasti mõne auhinna sel aastal noppima, igatahes pakub  see kõva konkurentsi ja väärib vaatamist. Berliini filmifestivalilt sai Roman Polanski sel aastal parima režissööri Hõbekaru.     

„Saladus nende silmades”. Argentina režissööri Juan José Campanella ekraniseering Eduardo Sacheri menuki „Küsimus nende silmades” järgi. Soojades toonides ning aeglases tempos romantilise alatooniga mõrvamüsteerium on haarav ning poeetiline, mõtlemapanev heade näitlejatöödega film, mis võiks vabalt ka mõnes muus kategoorias kandideerida, kuid seekord on siiski nomineeritud vaid parima filmi tiitlile. Sellest hoolimata on film juba  olnud vägagi võidukas: näiteks sai see parima võõrkeelse filmi Oscari ning võitis Argentinas kohaliku filmiakadeemia auhindamistel koguni 13 kategoorias. IMDB andmeil on see film juba pälvinud 34 auhinda, rääkimata paljudest nomineerimistest. Euroopa filmiauhinnale kandideerib see teos siiski vaid ühes kategoorias. „Liibanon”. Selle teeb märkimisväärseks, et tegemist on režissöör Samuel Maozi debüütfilmiga, mis kandideerib korraga kuues kategoorias:  parim film, kriitikute Euroopa leid, parim režissöör, parim stsenaarium (mõlemad Samuel Maoz), parim operaator (Giora Bejach) ja parim montaaž (Arik Lahav-Leibovich). Filmis näeb 1982. aastal puhkenud Liibanoni sõja esimest päeva, keskmes on ühe tankikomando nooruke meeskond. Painajalik ning klaustrofoobiline nappide vahenditega edasi antud lugu on mõjus ning mällu sööbiv meistriteos. „Liibanon” on juba noppinud mitmeid  auhindu, näiteks Iisraeli Filmiakadeemia on seda auhinnanud 2009. aasta parima kunstnikuja operaatoritöö eest, parima helinduse ja kõrvalosatäitja eest. Veneetsia filmifestivalil sai rezissöör Maoz Kuldlõvi. „Mesi”. Linateos kandideerib kolmes kategoorias: parim film, parim operaator (Barıs¸ Özbiçer) ja parim režissöör (Semih Kaplanog˘lu). Tegemist on autori triloogia kolmanda filmiga, kus kujutatakse peategelase Yusufi elu. „Mesi”,  kus jälgitakse väikese poisi elu, on aeglases tempos ning poeetiline teos, mis võitis sel aastal Berliini filmifestivalil ka Kuldkaru auhinna.       

Parimad stsenaariumid 

Parima stsenaariumiga filmide kategoorias kandideerib neli filmi. Juba mainitud „Variautor” ja „Liibanon”, neile lisaks „Kontsert” ja „Kong 211”. Mulle pakkus selles kategoorias kõige rohkem pinget vanglateemaline film “Kong 211”, kus noorest vangivalvurist saab ootamatute sündmuste tagajärjel üks vangide  seas. Stsenaristid on Daniel Monzón ja Jorge Guerricaechevarría, kes pakuvad vaatajaile pingelist draamat karmis hierarhilises keskkonnas, kus noa võib selga saada igal sammul. Lugu on hea ning film on ka meisterlikult üles võetud ja heade näitlejatega, kõik on detailideni läbi mõeldud ning paigas. „Kong 211” kandideerib ka parima meesnäitleja kategoorias (Luis Tosar). Film on sel aastal Hispaanias olnud väga võidukas: juba on korjatud 23 auhinda ning  pagasis on ka 16 nominatsiooni. „Kong 211” on film, mis võiks ka Euroopa filmiauhindade jaotamisel pälvida suuremat tähelepanu. Seevastu „Kontsert” on siinses kategoorias nõrgem kandidaat. Lugu troonilt tõugatud dirigendist ja välismaale adopteerimiseks antud tütarlapsest on küll sümpaatne, kuid kahjuks on kõik liiga läbinähtav ja etteaimatav. Kohati kisub film klišeelikuks komejandiks, kuid pakub kindlasti rõõmu muusikasõpradele, sest esitusele  tuleb suurepärane Tšaikovski kontsert.     

Parim kunstnikutöö       

Selles kategoorias on sel aastal kolm nominenti, juba mainitud „Variautori” kõrval itaallaste  ajalooline kostüümidraama „Io, Don Giovanni” ja meie oma „Püha Tõnu kiusamine”. Kui veidi ennustada, siis võib öelda, et „Pühal Tõnul” on šanssi küll. Mitte et selle konkurentide puhul kunstnikutöö märkimisväärselt halvem oleks, kuid siin võib mängu tulla ka näiteks see, et „Variautor” võidab niigi mitmes kategoorias, itaallased aga võivad oma auhinna noppida näiteks debüüdi kategoorias, sest paraku on „Io, Don Giovanni” märkimisväärselt  halb film. Näitlejad on küll ingellikult ilusad, kuid kahjuks näitlevad nii kehvasti, et võivad isegi mõnele pornofilmide staarile alla jääda. See on kohati lausa piinlikult halb film, mida kunstnikutöö siiski ei päästa, kuigi, jah, maaliline on see tõesti. Väga kahju, et sellel filmil peale kaunite kostüümide ja maaliliste vahekaadrite midagi muud pakkuda pole. „Variautor” oleks kunstnikutöö kategoorias ilmselt ka liiga steriilne: see on klassikaliste  lakooniliste lahendustega korralikult tehtud film, kuid seal pole midagi nii rabavat, mida peaks lausa eraldi kunstnikutööna esile tõstma. „Püha Tõnu kiusamise” kunstnikutöö on konkurentsis täiesti pädev, kuna „Variautori” omast on siinne filmikeel lopsakam ning üllatavam ja itaallaste filmi kõrval on eeliseks see, et film ise on samuti vaadatav. Kui „Io, Don Giovanni” ajal tahaks appi karjudes saalist minema joosta, siis „Püha Tõnu” puhul võib ju  vaikselt imestada, kuid rabavalt halb see pole, kaugeltki mitte. „Variautori” suurimaks miinuseks kunstnikutöö kontekstis on just igav korrektsus. „Don Giovanni” puuduseks on pornokvaliteediga näitlejad ja „Pühale Tõnule” võiks ette heita, et see kubiseb tsitaatidest (võib vaielda, kas kellegi matkimine või koguni visuaalne kopeerimine väärib eraldi auhinda). Itaallaste film ei ole arusaadavail põhjusil seni veel kuskilt auhindu korjanud, „Püha Tõnu”  varasematest auhindadest saab aga rääkida küll, nimelt valiti see möödunud aasta Eesti parimaks filmiks. Suurt tähelepanu pälvis see ka Rotterdami ning „Sundance’i” filmifestivalil, kuid jäi seal pärgamata. Kunstnikele Markku Pätiläle ning Jaagup Roometile tasub igatahes pöialt hoida. 

Kriitikute Euroopa leiu auhind   

FIPRESCI ehk Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Liidu parimate debüütfilmide nimistus on viis filmi. Neist olen juba maininud „Liibanoni”, mis kandideerib kuues kategoorias. Kuid on ka teisi uustulnukaid, kellele jätkub filmiakadeemia  austust rohkem kui ühes kategoorias. „Ei midagi isiklikku”. Iirimaa ja Hollandi koostööfilm on mõtlik rännak läbi sombuse Iirimaa looduse, kahe peategelase kohtumise, leppimise, sisemiste heitluste ja vaikse platoonilise armastuse lugu. Naispeaosaline Lotte Verbeek on esitatud ka parima naisnäitleja tiitli nominendiks ja peab tunnistama, et ta on väärikas kandidaat. Tema neurootiline ja depressiivne nimetu linnapõgeniku roll on veenvalt  lahendatud ja läbimõeldud ka siis, kui tegelase käitumise tagamaad jäävad varjatuks. Film on suju
v ja nauditav, kuigi lahtisi otsi jääb vaataja harutada palju. Meespeaosaline Stephen Rea pälvis oma rolli eest Iiri filmi- ja televisiooniauhindade jaotamisel parima näitleja tiitli, 

Locarno filmifestivalilt noppis filmi autor ehk režissöör ja stsenarist Urzula Antoniak koguni viis auhinda. Hollandi filmifestivalil pärjati ka kaameratööd ning helikujundust. „Võõras”. Ka selles filmis osalev näitlejatar Sibel Kekilli on esitatud parima naisnäitleja tiitli kandidaadiks. Saksa filmis arutatakse integreerumise  probleeme. Saksamaal sündinud noor naisterahvas Umay põgeneb Istanbulist, sest ei suuda leppida pere traditsioonilise hierarhia arusaamadega, mis rõhuvad naist. Rõõmutust abielust põgenemine aga õnne ei too, kui selgub, et Saksamaal elavad ema ja isa mõistavad tütre käitumise hukka. Loo keskmesse kistakse Umay väike poeg, kes suguvõsa traditsioonide kohaselt peaks kuuluma mehele. Umay peab veel põgenema rohkem kui ühel korral, ta  saab alanduste ning peksu osaliseks ning jääb lõpuks ikkagi ilma kõige kallimast – perekonna armastusest. „Võõras” on raske, kuid nauditav film, aplausi väärt debüüt, režissööriks ja stsenaristiks Feo Aladag. Kekilli teeb väga hea rolli, ka kogu ülejäänud filmimeeskond on oma ülesannete kõrgusel. Kekilli on võitnud sel aastal Saksa filmiauhindade jaotamisel parima näitlejatari tiitli.         

„Topelttund”. „La Doppia Ora” on ulmesse kalduv müsteerium, kus põimuvad unenäod ja tõelisus, unistused ja argipäev, meelte loodud reaalsus ja tegelikkus. Kahjuks pean tunnistama, et sama lummavust, mis on olemas näiteks hollandlaste filmis, siin ei saavutata, kuigi paralleele võib tuua. „Topelttund” jääb kuidagi kohmakaks, tahaks nagu midagi veel, mis on puudu. Film sai Veneetsias pärjatud kolme tiitliga: parim film (režissöör Giuseppe  Capotondi), parim meesnäitleja (Filippo Timi) ning parim naisnäitleja (Kseniya Rappoport). „Kui ma tahan vilistada, ma vilistan”. Rumeenia režissööri Florin Serbani film pälvis sel aastal Berliini filmifestivalil Hõbekaru. Euroopa filmiauhindade jaotamisel kandideerib parima meesnäitleja tiitlile ka noor näitleja George Pistereanu selle peaosas. Paraku pole ma seda filmi treilerist rohkem näinud ega oska vaid lühikese jupi põhjal pikemalt kommenteerida.       

Parim dokumentaalfilm       

Dokumentaalfilmidest kandideerib sel aastal tiitlile kolm filmi, millest olen näinud kahte: soomlaste sotsiaaldraamat „Eluaur” ja taanlaste sõjafilmi „Armadillo”. Kolmas on Prantsusmaa, Saksamaa ja Tšiili koostööfilm „Valgusenostalgia”. „Armadillo” autor Janus Metz on oma elu ohtu seades kokku pannud suurepärase  militaarfilmi Taani rahuvalvebaasi eluolust. Kohati mõjuvad ülesfilmitud kaadrid videomänguna, mida ka sõdurid ajaviiteks mängida toksivad. Filmi autor suudab küll edasi anda üldist õhustikku, kuid hoiab siiski distantsi ja ajateenijatele päris naha vahele pugeda pole suutnud.        Seevastu Jonas Berghälli ning Mika Hotakaineni „Eluaur” kisub mürinal soome meeste hinge alasti ning poeb oma poeetilisuse ning soojusega publikule naha vahele. Idee on lihtne: mehed räägivad saunalaval oma elust. Taustaks on võimsad looduskaadrid, aastaaegade vaheldumine, elu ja armastus. Lihtsate vahenditega on saavutatud võimas tulemus, katsugu nüüd veel vaid üks soome naine  ütlema tulla, et nende mehed on sead. Sümpaatne ja liigutav film vahelduseks verepritsimisele ja traagikale, mis sageli raputavamates dokfilmides domineerib.       

Võimaluse korral tasub vaadata kõiki sel aastal Euroopa Filmiakadeemia auhindade nominentide sekka jõudnud filme (erand võiks olla „Io, Don Giovanni,” mille pikemale vaatamisele ei maksa aega raisata). Väga meeldiv oli näiteks Jessica Hausneri käe all valminud koostööfilm „Lourdes”, mille peaosaline 

Sylvie Testud kandideerib parima näitlejatari tiitlile. Ka kõik animafilmide kategoorias võistlevad kolm filmi on nauditavad: „Planet 51” neist kõige hollywoodlikum, „Sammy seiklused” ehk vajaks loo poole pealt lihvimist ning „Illusionist” pakub rõõmu klassikalisele maitsele. Võitjaid ma ette ennustada ei söanda, kõigil nominentidel on omad trumbid.