Pormeistri kodumaja asub Mooni tänaval, kesklinnale lähedal, üsna suvalises keskkonnas. Siin on teisi varasemast ja ka samast ajast pärit eramuid kõrvuti autoteeninduste ja kortermajadega. Krundist väljapoole jääv ongi tähtsusetu, sellele on maja pööranud justkui selja. Tänavalt vaadates jääb sellest märkamatu, madala, kõrghaljastusse uppuva tagasihoidliku majakese mulje. Eriline koht on kõrghaljastusel: siin on nii okaspuid kui varakevaditi õrnas leherüüs ilupuid. Teadjam silm märkab maja mõnusat poolviltust joont, head kompositsiooni ja materjalivalikut. Tänavalt garaaži ja majaukseni viib munakivitee. Majja sisenemisel hakkab mõjuma mulle nii tuttavlik Skandinaavia avarus, mis aga ei ole kõle, pigem soe. Suure elutoa aknad paiknevad täpselt õiges kohas, avades valitud vaateid üle õue saunamajale, väravast tulijale. Puudub moodsatele majadele iseloomulik õõvastav klaassein – ent siiski on olemas suhtlus kauni õuega. Maja on asetatud krundile Lkujulisena, n-ö seljaga tänavanurga poole ja nii paiknevadki toad õue ümber: ühes tiivas suur elutuba, esik ja köök, teises stuudio ja magamistuba, nende all soklikorrusel projekti järgi küttehoidla ja kütteruum, tegelikult tehnoseadmete ruum ja kaks pisikest tuba.
Ja aed … Kõige lihtsamalt ja kujundlikumalt kirjeldavad aia ja maja suhet siin ehk sõnad yin ja yang: vastandlikud, kuid vältimatult koos eksisteerivad, teineteisesse põimuvad ja üksteist tasakaalustavad ning võimendavad poolused. Ma ei ole mingi rohenäpp, kuid seda enam adun, milline hool ja armastus on selles aias, kus sellel veidi vihmasel pärastlõunal on puud just lehte minemas. Siin näivad olevat koos just õigeid kevadvärvid: heleroosa, kollane ja rohked rohelise variatsioonid. Aiaruumi on kavandatud ja kasvatatud selliselt, et iga kuupmeeter hoovist on täidetud iluga. Praegune majaelanik – Pormeistri õetütar – rääkis, et aeda rajati samaaegselt lillepaviljoniga ja sealtkaudu jõudis osa taimi ka arhitekti koduaeda.
Selle maja puhul ei taha hakata ruumi voolavust ja valguse liikumist sõnadesse pusima. See mõjub maja kõrval kohmakalt, raske on kirjeldada ka seda tunnet seal hoovis vihmasel varakevadisel pärastlõunal. See on koht, kus on tunda looja kohalolu, teadlikkust, läbimõeldust igas elemendis, oma kodu ja elamise läbitunnetamist. Tõdesime, et see ei ole maja kolme lapsega perele. Aeg-ajalt seda meenutades mõtlen ma aga ikka kodu loomise protsessile, sellele, kuidas mõjuvad meile see ruum, see aed, kus veedame kõige suurema, kõige armsama osa oma ajast. Kujutan ette, kuidas valge pehme lumi kuhjub praegu seal terrassil. Ja kõikidel teistel terrassidel. Hea ruum kõnetab meid, teeb teadlikumaks meist endist, elu kogemusest. Veneetsia arhitektuuribiennaali just lõppenud ja praegu koduteel Eesti näituse teema oli eramu: eestlased kui rahvas, kes ehitab maja originaalprojekti järgi. Pealtnäha on see lihtne ja igapäevane, võib-olla biennaaliteemana isegi igav, teiselt poolt jälle nii oluline, nii isiklik, isiksust kujundav – nii sügav kui üldse võimalik.