Kas on keeruline panna teatrilavale lugu,  mida kõik teavad kui filmi, kus mängisid Tom Cruise ja Dustin Hoffmann?

Võib-olla on see näitlejaile keerulisem kui mulle. Tööd alustades oli mul käes väga oskuslikult kirjutatud, oivalise dramaturgia ja särava keelega näidend. Filmi nägin viimati ilmselt kümme aastat tagasi, nüüd ma seda ei puutunud ega vaadanud. Mulle on kõige tähtsam säilitada ja arendada selle näidendi teatrikeelt ning teha see  lugu publikule lähedaseks. Arvan, et seda sorti näidend on mulle kui jutustaja-tüüpi lavastajale väga sobiv. Suur osa lavastustest, mis ma Eestis olen teinud – „Ämbliknaise suudlus”, „Inglid Ameerikas”, „Nicholas Nickleby”, „Bent” –, on ühel või teisel moel rääkinud loo inimestest, kes on elus raskustesse sattunud. Seega on „Vihmamees” otsekui nende lavastuste jätk. Muusikalid tulid minu lavastajateele, sest  avastati, et mul on muusika peale kõrva, kuid minu süda kuulub siiski teatrile, ennekõike olen draamalavastaja. Oivaline on töötada nii hästi kirjutatud näidendiga – muide, ma arvan, et see näidend on palju parem kui film.       

Millised ja kus on teie järgmised lavastajatööd?

Enne „Vihmameest” tõin Soomes Turu Rootsi teatris lavale „Hüljatud” ning pean ütlema, et tunnen selle lavastuse üle tõesti uhkust. Paarkümmend ajalehte on seda lavastust nimetanud väljapaistvaks saavutuseks. „Hüljatute” soe  vastuvõtt andis ka mõnusa enesetunde tulla Eestisse ja hakata tööle kuue suurepärase näitlejaga. „Vihmamehe” näitetrupp, eriti muidugi peaosatäitjad Riho Kütsar ja Aivar Tommingas, on seda vähimagi kahtluseta. Järgmisena ootab ees „Kabaree”, mis esietendub tuleva aasta veebruaris Helsingi Rootsi teatris.

Küsinud Tambet Kaugema