Poliitikuid ei huvita teemade lahtirääkimine, vaid lihtsate, pigem usulist kui illuminatiivset fluidumit esile kutsuvate küsimuste ja märksõnade juures püsimine. Asjade kõigekülgne arutamine on poliitiku jaoks paranoiliselt ehmatav stsenaarium, mille käigus peljatakse minetada veenvust ning teadja ja tegija mainet. Poliitik võib ajada ka täielikku jama, oluline on kõik võimalikud nõrkused ja küsitavused sugereerivana näivalt lämmatada. Musternäide on siin muidugi valitsev PM, kes nt Sulev Vedleri käsitletud ettevõtlustulu riigist väljaliikumise probleemi Vikerraadiole kommenteerides pahvatas, et kas siis alla 2% intressiga laenud on teie jaoks mingi ime, nähvates aameni asemel, et pealegi on riigi aastaeelarvesse planeeritud ettevõtlusega seonduvad tulud kümne kuuga täis.
PM, kes valitsuse pressikonverentsidel leiab üha enam aega etendada pikki hea rahvateatri tasemel misanstseene, kus nt Sandor Liive nahutamiseks loetakse üles pool maailma linnadest või populariseeritakse meelelahutusajakirjandust, on sisuliste küsimuste arutlemisel fundamentalistlikult ühemõtteline, jäik ja järsk. Ei sõnagi ettevõtlusdividendidest saadavate tulude osakaalust üldises maksubaasis, võrreldes muu maailmaga, meie omapärasest tööjõu ja nn kapitalimaksude vahekorrast, rääkimata sellest, et tehtaks nüansseeritud osutusi nt erinevatesse tuludetsiilidesse kuuluvate maksumaksjate osakaalu ja vahekorra kohta riigi maksutuludesse panustamisel. Ei midagi harivat ja teemat avavat, valgustajaks muutub PM vaid rahvale Üllar Jörbergi soovitades.
Soov tausta avamata rutiinsete pooltõdede juures püsida on ka hea sule ja silmaringiga poliitikute seas nii sügav, et demagoogiat tuleb selle kõrval ka asjalikku sisaldavast loost nagu umbrohtu välja noppida. On ju ammu teada, et Pricewaterhouse Coopersi ja Maailmapanga maksukoorma pingerida vajab lahtiseletamist ega kõnele kaugeltki sellest, nagu oleleks Eesti riik erakordse massiivsusega maksumaksjate ja eriti ettevõtjate õlul. Tänavuse uuringu puhul pidas seda vajalikuks möönda ka rahandusminister. Kuid kui mõte maksude jätkuvast alandamisest on poliitikule lähedane, pikib ta viite pingereale oma loosse online-meedialiku drastilisusega, jättes tuimalt tähelepanuta majandusinimeste poolt korduvalt osutatud vajaduse vaadata üle laiem maksubaas. Parempoliitik teab, et tuleb suur majandustõus, mis katab kõik. Kõrval on siiski välja öeldud, et ühiskonna toimimiseks peab meie majanduskasv olema arenenud maailmast vähemalt kolm korda kiirem. Vähemasti midagi konkreetset, mille paikapidavuse üle arutada ja mille abil poliitika tulemuslikkust mõõta.