Tulemus on aga käes: küllalt paljud leiavad, et peaaegu mitte midagi avalikkusele suunatud infost pole mõtet uskuda. Teed raadio lahti, kuuled: see ja see kandideerib selles ja selles valimisnimekirjas. „Ahhaa”, mõtled, „kasutavad meediat ära, et erakonna nime koos kellegi hea nimega ühte lausesse ja rahva ette saada.” Sest: kus on uudis, kui erakonna liige ja varasemailgi valimistel kandideerinud inimene kandideerib?!
Või kirjutatakse, et mõni äriühing ajab mingit kahtlast asja. Üsna tõenäoline, et keegi konkurent on jutu välja kavaldanud. Siis loed ühtäkki avalaid ridu, et ministeeriumi avalikkusega suhtlemise plaan valitses möödunud nädalal, sel nädalal on võtnud oma positsioonid sisse prokuratuuri propaganda. Omaette žanr on kuulujuttude põhjal tehtud nn kvaliteetuudised, mis lähtuvad motost „mida hullem, seda parem”. Sest „kel head lõuad, sel õigus” (jälle eesti vanasõna). Ehk siis pannakse kirja, et miski on nii või naa, mis siis, et faktid näitavad hoopis muud. Selleks, et sõnum pärale jõuaks, tulevat see tublisti üle võimendada, muidu ei kuulvat keegi.
Kaks viimatist head näidet on nn allikakaitseseadus ja nn võlakaitseseadus, mille mõlema kohta räägiti avalikkusele jutte, millel tegelikkusega ei ole kuigivõrd ühist. Ei kaitse nn võlakaitseseadus koduomanikku kodu kaotuse eest (sest võla vähendamist saab taotleda alles siis, kui kodu ja kõik muud tagatised müüdud, aga osa võlga veel alles); ei ole nn allikakaitseseaduses mingeid ennetavaid trahve, millega poliitikuile ebameeldivaid ajalehelugusid ära jätta (võimalus au teotamise korral teotajalt hüvitist nõuda on praegugi, summa ülempiiri pole, nagu pole kellegi aul ja väärikusel konkreetset hinnasilti küljes; ei muutu ses osas põhimõtteliselt miski ka uute sätetega, mingit trahvi aga pole ega ole olnudki).
Meist igaüks saaks hõlpsasti kontrollida, mis tegelikult kirjas, ja nii kuulujuttude või soovunelmate uudise pähe levimist takistada.
Ometi seda ei tehta. Arusaadav, miks. Ettevaatlikule katsele selgitada, mis on seaduses kirjas, vastas hea sõber kuldaväärt hoiatava otsekohesusega: „Sa oled täielik peo ruineerija. Rahvas on käima läinud, tatt lendab, action käib … aga sina tuled rääkima, „mis tegelikult kirjas”! Tähenärija! Keda see huvitab, mis tegelikult kirjas on, meie tahame kirgede tsirkust!”.
Ei, see ei ole Eesti ajakirjanduse kriitika. Uuriv ajakirjandus, nagu ka väljendusvabadus, on vaba ühiskonna alustalad. Sestap ei tohiks mõne ajakirjaniku eksimust laiendada kõikidele ja tuleks märgata ka seda, mis on hästi. Mure on hoopis laiem: mure on sellepärast, et avalikkusele paisatav teave rebeneb üha enam lahti elu tegelikkusest, ja inimesed õpivad infot ülikriitiliselt vastu võtma. Nii nagu pole vist enam palju neid, kes usuksid, et mingi šampoon kasvatab kiilaspeale juuksed tagasi. On vähemaks jäänud neidki, kes valimiseelseid loosungeid huumorita võtavad.
Kuri on karjas, kui märkimisväärselt kasvab nende hulk, kes enam üldse midagi ega kedagi ei usu, omamaist ajakirjandust sealhulgas. Teisipidi toetab avalikkuse ette jõudva teabe ja tegelikkuse võõrandumist ning ametliku info umbusaldamist laialt levinud uskumus, et kõik on kõigiga seotud, kõiki ja kõike kuulatakse pealt, igast lausejupist võidakse teha järeldused, mille järel randmete ümber käerauad klõpsatavad. Kas Skype’i kasutatakse äri ja õigusnõu asjus vestlemiseks ainult raha kokkuhoiu huvides ja seniste silmast silma avalikus kohas kohtumiste asemel? Võib-olla mitte. Kes tänapäeval ikka silmast silma vestelda ja oma mobiiltelefonil akut ühtlugu küljest ära jaksab kiskuda (valitses ju tükk aega usk, et kui aku eemaldada, ei ole telefoni kaudu pealtkuulamine võimalik). Järgmine tase on see, kui tasapisi tekib šifreeritud kõne, teatud gruppide salakeel, et omavahel infot jagada. Meediatarbijad aga killustuvad lõplikult. Tahame me ikka umbusklike küünikute ühiskonda? Muidugi, võib öelda, et ei tasu olla selline peo rikkuja ja tähenärija, olgu paksem nahk ja rohkem ükskõiksust. Aga – äkki keegi võtab avalikkusele pakutavat infot ikka veel tõsiselt?
Mis siis, et „kõneled õigust, saad peksa pealegi” (veel üks eesti vanasõna), ehk peaks ikkagi igaüks võtma südameasjaks oma võimete piires infot kontrollida ja levitada oma ausameelselt sihitud sõnumit tempereeritud moel.