Selle omal ajal ka saksakeelses meedias tähelepanu äratanud juhtumi tõmbas uuesti avalikkuse ette sel aastal Saksamaal suurt tähelepanu ja seinast seina hinnaguid pälvinud majandusmees ning poliitik Thilo Sarrazin oma kõmulises raamatus „Deutschland schafft sich ab” („Saksamaa kaotab iseenda”; seda pealkirja on eesti keelde juba mitmel moel tõlgitud, jäägu lõplik valik raamatu tõlkija ja toimetaja teha). Sarrazin avas ühe ilusaid kleepse ja läikivat paberit täis kleebitud kasti, millel sildid „migratsioon”, „immigrandid Saksamaal”, „integratsioon” ja järsku selgub, et tegemist on omalaadse Pandora laekaga.
Thilo Sarrazinist, tema kirjatööst ja selle põhijoontest on 5. XI Sirbis juba pikemalt pajatanud Toomas Hiio. Kuid käesoleva suve lõpuks, kui Sarrazini raamat ilmus, oli Saksamaal juba valminud film „Võõras”, lugu türgi päritolu Saksa neiust, kes abiellub türgi mehega ja elab Ankaras. Filmi käivitab Umay (nii on Sibel Kekilli kehastatud peategelase nimi filmis) põgenemine oma vägivaldse mehe eest tagasi koju Saksamaale, kaasa võtab ta ka nende väikese poja. Mängfilm „Võõras” on filmikunstiline, ehk ka seespidine peegeldus sellest, mida Sarrazin teiselt poolt akent kirjeldab. Sarrazin näitab statistikale ja arvudele toetudes jälle kord õhtumaa (tõenäolist) allakäiku, „Võõras” kujutab äärmiselt emotsionaalselt seda „paralleelühiskonda”, mille eest Sarrazin hoiatab. Nagu oleks analüütiline, mehelikult mõistuspärane Sarrazin astunud läbi peegli teispidisesse tundeliselt emotsionaalsesse naiselikku maailma. „Võõra” peamised tegijad ongi kaks naist, režissöör Feo Aldag ja peaosaline Sibel Kekilli. Film on tehtud jube tundliku käega, üldist atmosfääri aitavad luua ka paljud lühikesed napid, pea sõnatud ja liikumatud misanstseenid. Kogu see türgi päritolu perekond mõjub väga eheda ja dokumentaalsena.
Selles perekonnas on palju ühtehoidmist, hoolitsust ja lähedust. Väike poiss Cem, Umay poeg, mõjub nii päriselt-tõsiselt, et läheb ka viimasele küünikule hinge. Vanema õe Umay suhted noorema õe või vennaga on väikesed soojad audioemotsionaalsed puuted, mis leiavad igas vaatajas aseme. Samas on vanema tütre põgenemine mehe juurest, soov elada iseseisvat elu ja kasvatada ise üles poeg, tema perekonnale nagu rusikahoop makku. Tegu on ideaalse immigrantide perekonnaga, kus isa ja vanem poeg on töökad spetsid-trükitöölised, ema suure pere kodu süda, noorem vend ja õde tublid koolilapsed, kõik räägivad sujuvalt saksa keelt ja kuskilt ei paista kriminaalsuse varjugi. Aga see kuvand mõraneb nagu glasuur pärast põrutust. Mitte ainult vanem tütar pole ebaväärika käitumise pärast paaria. Kogu perekonna au on määritud selles türgikeelses paralleelühiskonnas, kus kehtivad seadused on tugevad nagu terasarmatuur murenevas betoonis. Paar kõrvakiilu ei saa ju ometi olla põhjus minema joosta, nagu isa Umayle kibedusega ütleb. Umay kirglik armastus oma perekonna vastu põrkab vastu seina. Nii väga tahaks olla oma, aga järjest rohkem oled sa võõras – ja seda ei tohi sa tegelikult olla.
Filmi režissöör Feo Aladag on oma võõrapärasest nimest hoolimata Viinis Feodora Schenki nime all sündinud blond eurooplanna. Tõsi, tema abikaasa on türgi-kurdi päritolu filmimees Züli Aladag, kes on ka „Võõra” produtsent ning kindlasti osanud filmi keskkonna ja õhustiku loomisel häid näpunäiteid anda. 2004. aastal Fatih Akini filmiga „Vastu seina” pauguga kuulsaks saanud immigrantide järeltulija Sibel Kekilli mängib taas kord iseennast. Visati ju temagi omal ajal saksa-türgi perekonnast välja. Nüüd on ta üks viiest nominendist Euroopa aasta parima naisnäitleja tiitlile. Ta oskab selle filmi jooksul silme ette manada tõesti palju erineva näoga naisi kannatavast inetust heidikust kuni imelise naeratusega särava kaunitarini. Hiljaaegu leidis läheneva jalgpalli EM i seisukohalt aset väga oluline kohtumine Saksamaa ja Türgi jalgpallimeeskondade vahel, kvalifikatsioonimäng Berliini olümpiastaadionil. Videolõikude ja saksakeelsete hinnangute järgi oli ametlikult 76 000 pealtvaatajat mahutaval staadionil ümmarguselt 40 000 Türgi poolehoidjat. Seda on lihtne selgeks teha Türgi lipu punase värvi ja poolkuu ning tähe järgi. Aitab punasest särgist, sallist või mõnest väiksest punasest märgist. Sakslastel ju ikkagi märgiks trikoloor ja jalgpallivõistlustel toovad nad selle igal võimalusel välja. Türgi koondise fännid olid saksatürklaste Saksamaal sündinud, seal koolis ja trennis käinud andekad järeltulijad. Nuri Sahin, vennad Altintopid, Hakan Balta. Meeskonnamängus on see arusaadav, et sa valid võimalusel selle rahvusmeeskonna, kus pääsed löögile. Oleks Eesti suur ja Venemaa väike, juhtuks poole Eesti jalgpallimeeskonnaga samamoodi.
Kuid selle mängu puhul oli asjaolu, mis tuletas sakslastele meelde Thilo Sarrazini. Üks noor ja pööraselt andekas saksatürklane Mesut Özil oli pärast kõhklusi valinud oma sünnimaa Saksamaa koondise esindamise. Ta oli hiljutisel MM il nii hea, et maailma rikkamad klubid korraldasid talle ajujahi. Kohtumisel oma sünnimaa Saksamaa ja oma esivanemate maa Türgi vahel tegi pool staadionit, Saksamaal sündinud immigrantide järeltulijaid, Özilile selgeks, et ta on reetur: kohutav vile ja lärm saatis iga Özili pallipuudet. Ta on lugupeetud ja populaarne noor mees, teda jumaldatakse varsti jälle. Kuid põhimõte ei kao. Filmi „Võõras” peategelane Umay on aga reetur, kellele ei saa osaks mingit õigustust. Teadagi, mis on reeturi palk.
