Aleksei Fedortšenko ei ole päris tundmatu nimi. Oma eelmise ja esimese mängufilmiga, mocumentary’ga „Esimesena kuul” (2005), jõudis ta juba Veneetsia festivalile ja pälvis lootuste Orizzonti auhinna. Dokumentaalfilme on ta rohkem teinud. Fedortšenko on sündinud Orenburgis, on pikalt Jekaterinburgis töötanud. Seal on sündinud ja oma filmiteed alustanud ka  vene filmi üks suurkujusid Aleksei Balabanov. „Siisikesed” on mõistulugu, armastuse lugu, romanss või ehk pigem tõeline venesoomeugri blues. Film, mis on nagu kalliskivi, eri nurga alt mõtestatav, võib anda erinevaid peegeldusi. Lugu on lihtne: ühe mehe (tehasedirektor Miron) naine Tanja sureb, lesk palub appi fotograaf Aisti, et kadunuke nagu kord ja kohus ära saata. See jääb lõpuni täpsustamata, kas sellepärast, et Aist on tema sõber, armukolmnurga  üks tippe või lihtsalt mees, kes tunneb vanu kombeid. Vanade merja kommete kohaselt valmistatakse surnukeha ette ja läheb sõiduks. Kogu loo taustaks on „merja”. Merjalased olid muistne soome-ugri hõim praeguse Venemaa südames, see kadus-sulandus juba sadu aastaid tagasi. Filmi autorid on aga filmiloo jaoks, mis toimubki Venemaa kunagistel soome-ugri aladel, üles ehitanud terve merja (pseudo)mütoloogia. Neil on õnnestunud üks  omapäraselt poeetiline armastuse lugu mütologiseerida. Pühad sõnad ja vanad jumalad on kadunud koos kunagi elanud inimeste ning keelega. Vaid jõed voolavad edasi ja vees saavad hinged uuesti kokku ja film voolab nagu aeglane jõgi. 

Filmis on nukrat huumorit, mis kulgeb sama leebelt nagu kogu film: mehed ostavad  poest puust kirve- ja labidavarsi traditsioonilise koolnupõletusriida jaoks, sinna läheb ka kott grillsütt. Seegi on juba absurdne, kuidas kaks tänapäeva inimest sõidavad Mercedese džiibiga, laip tagapingil, sobivasse kohta kadunukest põletama. Miilits peatab vahepeal auto, aga noogutab seletuse peale mõistvalt ja lööb kulpi. Meie, merjalased. Film tundus väga lüüriline, tagantjärele tuleb meelde järjest rohkem muigama ajavat absurdi. 

Vene pressist olen lugenud, et marid nurisesid filmi üle, nagu oleks neid sellega narritud.  Samuti on filmile ette heidetud, et see on ropp. Venemaa kultuuriministeerium keeldus filmi finantseerimast, sest see olevat suisa pornograafia. Aga, nagu Fedortšenko isegi on öelnud, on filmi esimeseks märksõnaks „hellus”, mis muundub nostalgiaks ja tähendab kokkuvõttes armastust, nii tulenevad kõik need etteheited eelarvamustest. 

Stsenarist Deniss Ossokin on kirjutanud kõigepealt samanimelise romaani ja selle põhjal koos režissööriga ka filmistsenaariumi. Ossokin on kirjutanud palju Volga ümbruse rahvastest ning koos Fedortšenkoga teinud ka ühe dokfilmi maridest. Seega on osatud sulandada  tõelist ja fantaasiat. Filmis on hästi, lausa filosoofiliselt ühendatud arhailine hingus meie kaasajaga. 

Näitlejatele oli see film kindlasti raske pähkel. Narvas sündinud ja eesti juurtega Julia Aug peab suurema osa filmist mängima paljast liikumatut surnukeha. Nendes vähestes stseenides, kus ta meenutustes elusana ekraanile pääseb, tal eriti midagi ütelda ei lasta. Kaks meest on aga tõesti pigem asjalikud peidetud emotsioonidega soomeugrilased kui emotsionaalsed slaavlased. Aist on minajutustaja, aga Miron räägib Aistile oma armastusest, koos  kõigi intiimsustega, sest Tanja on surnud ja nüüd võib. Filmist rääkides-kirjutades mainitakse ikka, kuidas Veneetsia filmifestivali žürii esimees Quentin Tarantino seda filmi ja laipa mänginud Julia Augi ülevoolavalt kiitis. Väga iseäralik linateos, parem soome-ugri film kui „Karu süda”. 

*     

„Ääremaa” („Krai”, Venemaa 2010, 124 minutit), režissöör Aleksei Utšitel,  operaator Juri Klimenko. Osades Vladimir Maškov, Sergei Garmaš, Vladas Bagdonas, Aleksei Gorbunov, Julia Peresild, Anjorka Strechel, Aleksandr Baširov jt. Linastub 30. XI kinos Kosmos ja 3. XII kinos Solaris. 

Peategelaseks vedur?   

Erinevalt Fedortšenkost on teise filmi „Ääremaa” režissöör Aleksei Utšitel tehtud-tuntud režissöör, kes on juba aastaid kuulunud Venemaa filmitegijate koorekihti. Utšiteli teine film „Tema naise päevik”, mida näidati ka PÖFFil 2000. aastal, kandideeris parimale võõrkeelsele Oscarile. Samamoodi nüüd ka uusim film „Ääremaa”, mis on järgmisel aastal Ameerika kuulsaima filmiauhinna Venemaa kandidaat.  Film on väga täpselt ajaliselt paika pandud: augustis 1945 saabub pärapõrgusse („a dalše nekuda”, nagu ütleb kohalik ülemus) ordenite särades vapper sõjamees-võitja Ignat. Esimene õige mees, sest tegemist on väljasaadetute, rahvavaenlaste külaga. Ta on sõjas korralikult põrutada saanud, aga küllap oli ennegi paras segipea.   

Ehk võiks selle filmi kangelaseks tema kõrval pidada aga hoopis vedurit kui sellist. Endisele vedurijuhile Ignatile meeldivad naised ka,  aga pöördesse ajab ta ikkagi tõeline auruvedur. Filmis on palju vihjeid nõukogude visuaalkunstile. Palja higist läikiva musklis ülakehaga lõõmavasse veduriahju sütt kühveldav mees peaks küll tuttav ette tulema. Oli ju ka tormav vedur nõukogulike edusammude sümbol, kuni lennuaparaadid ning hiljem sputnikud ja kosmoselaevad raudruuna tagaplaanile tõrjusid. See, kuidas peategelane ja tema taigast ootamatult leitud saksa neiu kahekesi roostes veduri korda  teevad ja seejärel taastavad ka silla, millest veduriga üle sõita, on muinasjutulise nõukogude töökangelase kaevur Stahhanovi vääriline tegu. Üks vene kriitik ütles filmi kohta muigamisi: železnodorožnaja fantastika. Kuid miks ei võikski filmi peategelaseks olla vana vahva auruvedur? Inimsuhted hargnevad ju nagu liaanid ümber ja vahel muu reaalse maailma. Vene filmikunst on perestroika’st peale lasknud liugu vene elu eheda kujutamise peal: lagunev,  räämas, räpane, purjus, noaga vehkiv provintsilinn või -küla kusagil pärapõrgus, kus ikkagi leidub inimlikku hinge. „Ääremaa” näitab sõjajärgset Siberi küla aga täitsa ägeda kohana, kus nii seksi, puskarit, vägivalda, rongi alla jäänud karu lihaga maiustamist kui ka võidusõitu. Ega tänapäeva filmides enam auruvedurite võidukihutamist ju näe.        Üks naispeaosalisi, Pihkvas sündinud Julia Peresild, kes peaks ka esivanemate kaudu olema eesti juurtega, oli PÖFFi ekraanil paar  aastat tagasi filmis „Ükskord provintsis”. „Ääremaa” puhul peab mainima, et muusika on kirjutanud David Holmes, „Ocean 11” ja selle järjed on tema helidega dekoreeritud. Lisaks veel mõnigi väärikas, aga vähem tuntud linateos. Tagantjärele tundub „Siisikeste” soundtrack siiski põnevam.       

*

„Matke mind põrandaliistu alla” („Pohronite menja za plintussom”,  Venemaa 2009, 117 minutit), režissöör Sergei Snežkin, operaator Vladislav Gurtšin. Osades Svetlana Krjutškova, Saša Drobitko, Aleksei Petrenko, Maria Šukšina jt. Linastub 30. XI kinos Artis.       

Nõukogude vanaema

Kui tahate natuke teravamat ja antinostalgilist filmielamust, siis „Matke mind põrandaliistu alla” on selleks üks päris sobiv võimalus. Tegemist ei ole vereojade ega mootorsaega inimeste tükkideks lõikamisega, vaid kammerliku tubase filmiga, millest lausa uhkab hingelist jälkust ja vaimset vägivalda. 

Väike Saša elab vanaema ja vanaisaga. Vanaisa on Nõukogude Liidu rahvakunstnik, aga kodus juhib vägesid vanaema. Oma tütart ehk  Saša ema kutsuvad nad ainult eriti hea tujuga „litsiks”, tütre meest veel palju hullemini ja lapsukese juurde ei lasta neist kumbagi. See on hämmastav ja ka vaimustav, millise monstrumi oskab näitleja Svetlana Krjutškova luua ühest vanaemast. Tekst on muidugi vapustav, jõhkrus ja labasus võivad olla vägagi naljakad, filmi koloriit aga vastikult tuttav kaheksakümnendate aastate nõukogude elust ja filmist. 

      „Matke mind põrandaliistu alla” põhineb Pavel Sanajevi samanimelisel autobiograafilise
l romaanil. Kui Sanajevi pihtimuslik teos  oma lapsepõlvest 1996. aastal esimest korda ajakirjas Oktjabr ilmus, siis äratas see tähelepanu eelkõige sellepärast, et mehe vanaisa (Vsevolod Sanajev) ja ema (Jelena Sanajeva) olid omal ajal Venemaal väga kuulsad näitlejad. Nagu ka võõrasisa Rolan Bõkov. Kuid uuel aastatuhandel on kollane udu põhiliselt hajunud, romaan ise järjest kordustrükkidena ilmunud ning eelkõige oma kirjandusliku ja humaanse väärtuse ning mustavõitu huumori 

tõttu kultusraamatuks saanud. Venemaal ongi see tekitanud filmi suhtes palju kriitikat. Nii nagu üldiselt ikka populaarse kirjandusteose põhjal tehtud filmidele vähem või rohkem osaks saab.       

*

„Inimene aknal” („Tšelovek u okna”, Venemaa 2010, 96 minutit), režissöör Dmitri Meshiev, operaator Sergei Mašilski. Osades Juri Stojanov, Sergei Garmaš, Marina Zvonarjova, Kristina Kuzmina, Vladimir Vdovitšenkov jt. Linastub 2. XII kinos Solaris. 

Kõigile midagi   

Filmi „Inimene aknal” kangelane on näitleja Dronov, vene kirjandusest ja filmist ammu teada „hea väike inimene”, kes reaalses elus paras Totu kuult, aga inimesena äärmiselt empaatiline. Praktikas jobu, aga eetiliselt peaaegu  ingel. Saša, nagu peategelast kutsutakse, muidugi mingi ingel ei ole, pigem poisike, kes mängiks rõõmsalt edasi, usaldaks ja armastaks, aga täiskasvanute karmis maailmas jääb hätta. Kui teda solvatakse, alandatakse, nägu täis sõimatakse, siis hakkavad tal silmanärvid tõmblema, ta tõmbab löödud kutsikana saba jalge vahele ning põeb abitult. Sihuke omamoodi tänapäeva vürst Mõškin, sest Dronovile ütlevad ka kõik pidevalt „idioot”. Tema omapäraks  on seista akna juures, vaadata välja ja kujutada ette tänaval liikuvate inimeste vahelisi situatsioone ning sõnu. See tuleb tal paremini välja kui otsesuhted kas või näiteks oma naisega. Kuni juhuste kokkulangemisel pakutakse talle võimalust laval realiseerimata jäänud näitlejameisterlikkus ära kasutada. Kuid ega siis temasugusel nõgikikkal saa pikalt hästi minna. 

„Inimene aknal” on film, kus draama kisub vägisi melodraamaks, vahele siiski õnneks ka natuke kirbet huumorit. Näitlejad mängivad  suurepäraselt. Hädist peategelast kehastab Vene telekanalites juba aastaid suure populaarsusega linastunud sketšisarja „Linnake” („Gorodok”) üks kangelasi Juri Stojanov. Peaaegu pool filmi saab läbi ja ikka veel ei jõua pärale, miks selle aasta Vene festivalil „Kinotavr” anti parima naisnäitleja auhind Dronovi naist kehastanud Marina Zvonarjovale, aga siis tulevad järjest tema etteasted ning vene duša lööb leegitsema. Kolmas nurk selles „vanade”  trios on Sergei Garmaš, kelle pärast Vene produtsendidrežissöörid kaklevad. Mitte asjatult, andke talle vaid võimalus mängida! Süžee on siiski natuke liiga osavalt konstrueeritud ja vahepeal läheb kõik hirmus libedalt, aga mõni festivalifilm võib ju ka lõppeda nii, et kõigil läheb lõpuks hästi. Mulle meenutas see linateos „Jaama kahele”.       

P. S. Veel ühele vene filmile peab tähelepanu juhtima. Tatarimaale on viinud oma loo „Bibinur” režissöör Juri Feting. Seegi film on hakanud rändama mööda maailma festivale.