Saksa stsenaristi ja režissööri Chris Krausi jaoks on see väga isiklik film, kuna baseerub tema baltisakslasest vanatädi Oda Schaeferi mälestustel. Film jutustab Oda (Paula Beer) loo. 14aastane neiu saabub koos oma ema kirstuga Berliinist Polli, kummituslikku merre ehitatud lossi Balti rannikul. Seal elab Oda professorist isa (Edgar Selge), kes veedab aega peaasjalikult laboris, kus skalpeerib tapetud eestlasi koos reaalsusest muusika ja soreede abil maailmast põgeneva kasuemaga. Terane ja tundlik Oda leiab haavatud eestlasest „anarhisti” (Tambet Tuisk), keda neiu hakkab põetama. Tärkavad romantilised tunded. Film viib meid sajandialguse ühiskonda: „kriminaalide, anarhistide”, eestlaste, oma võimu kaotamise hirmus elavate baltisakslaste ja ainuvalitsejaks püüdlevate Vene tsaari esindavate venelaste vaheliste pingete ja kirgede keerisesse.
Euroopa ühe viimase aja suurema eelarvega filmi ettevalmistuseks kulus 14 ja eelproduktsiooniks kolm aastat. Merre ehitatud tondiloss, mille konstrueerimiseks kulus kuus kuud, on muljetavaldavalt imposantne, mõjub kummituslikult ja degradeeruvalt nagu ka seal elav perekond. Filmis on Luchino Visconti „Surm Veneetsias” laadi melanhooliat ja dekadentsi ning Nikita Mihhalkovi filmiga „Päikesest rammestunud” sarnast tormieelset petlikult muretut vaikelu. Päikselise oleviku kaotamise hirmus sätivad tegelased end pidevalt positsioonidele, kohendavad oma päikesevarje ja pitsäärtega suvekübaraid, kui fotokaamerat valmis sätitakse. Melanhoolsele nostalgilisele ja romantilisele meeleolule vastanduvad sünged stseenid laboratooriumis, kus professor lõikab lahti inimaju või vägistab oma naist.
Külm, kalk ja kalkuleeriv professorihärra asub „kriminaalse” eestlase peakoort avama kui vilunud lihunik. Tema jaoks on eestlased pelgalt laborikatsetuste materjal. Kui filmi esimeses pooles võime näha professori inimlikku palet isalikus õrnuses, millega ta kohtleb oma koju saabunud tütart, siis iga järgmise kaadriga muutub ta järjest kibestunumaks ja ebainimlikumaks. Professori kena tütre rollis näeme noort sakslannat Paula Beeri, kes valiti 2500 kandidaadi seast ja kes oli filmimise ajal 14aastane. Oma noorusele vaatamata teeb näitlejanna väga hingestatud rolli. Ta saab suurepäraselt hakkama terase, õppimishimulise, rikkumata, suursuguse ja nutika Oda tüpaaži kujutamisega. Tambet Tuisu kehastatud eestlasest anarhist teeb läbi habemesse kasvanud surevast metslasest ja siis haritud armastuslüürikat deklameeriva ning Napoleoni ja Joséphine’i etendava kirjaniku arengu. Esimese rahvusvahelise filmirolli, enamjaolt saksakeelse näitlemise eest tuleb Tuisule kiidusõnu öelda. Nii nagu läbi kogu filmi hitchcocklikku põnevust suudab Kraus hoida ka seksuaalset pinget Oda ja eestlase vahel pelgalt üksikute puudutuste ja pilkudega palju osavamalt kui otsene hävitava kire erootika seda kunagi pakuks. Armuloole lisab omajagu romantikat ka selle võimatus, kulminatsiooniks Oda pimedal ja külmal põrandal põlvitamas, et eestlane ta endaga kaasa viiks. Eestlane sööstab kaua igatsetud vabaduse asemel põlevasse küüni, et neiu elu päästa. See päädib eneseohverduste, rohkete pisarate ja valuga ning titanicliku järelehüüdega, kus juba vana naine, kellel näole on kortsud sügavad vaod joonistanud, hellalt oma sangarlikku armastatut meenutab.
Filmi pildikeel vaheldub pimedatest küünisügavustest kuldse päikesepaiste ja pitoresksete päikeseloojanguteni. Eestimaa valged ööd ja pastelsed taevalaotused Monet’ maalidelt, millele sekundeerivad munchilikud õudustäratavad stseenid, kus hapendatud inimajud põlevad laboratooriumipurgis.
Kõige kõnetavama ja meisterlikuma kompositsiooniga kaader oli see, kus majaproua on jäägitult ja ennastunustavalt andunud tšello mängimisele, tema selja tagant aknast paistab aga sama kirglikult leegitsev ja plahvatav laboratoorium, kus põleb tuhaks tema abikaasa elutöö. Rahvusvaheliselt tunnustatud dirigendist režissööri kirest muusika vastu annavad tunnistust läbi kogu filmi kõlavad ja hingekeeli puudutavad orkestripalad, mis teevad filmi palju emotsionaalsemaks. Chris Krausi meistriteos seob endas nii ajaloolise jutustuse, ühiskonnakriitika, klassivõitluse, rahvuslikud teemad kui ka isiksuse individuaalsed eksistentsiaalsed küsimused nagu surm, vabadus ja armastus. Kirjanik, kunstnik, dramaturg, ajakirjanik, filmimees ja muusik Chris Kraus oskab kadestamisväärse meisterlikkusega kõiki neid meediume kasutada. Ta on loonud imelise polüfoonilise šedöövri, mis vähemalt mind sügavalt kõnetas.
Kui filmi lõputiitrid olid otsa saanud, küsis minu kõrval platseeruv itaalia ajakirjanik: „Sa ei ole itaallane, kas sa oled sakslane?” – „Ei, ma ei ole sakslane,” naeratasin ja teatasin uhkelt „ma olen eestlane” Välismaal elatud nelja aasta jooksul pole ma kindlasti kunagi varem tundunud rohkem uhkust oma rahvuse üle, kui Krausi imelise linateose järel kinosaalist välja astudes.
