Heliloojal ja libretist Charles Ferdinand Ramuzil oli tantsulispantomiimiline rollilahendus mõeldud kolmele peategelasele: Sõdurile, Kuradile ja Printsessile. Kõnealusel õhtul oli kontseptsioon mõneti erinev: viiekesi moodustasid noored tantsutalendid pigem ühe hübriidse üldkarakteri, millest võis (sõltuvalt tegevustikust) välja lugeda näiteks Sõdur-Kuradi või Sõdur-Printsessi koondkuju. Eks selline visuaalne üldistuski ole omamoodi sümbolistlik lähenemine. Samas oli muidugi ajastutruu, et tantsude-kostüümide üldmulje meenutas natuke stiliseeritud kabareed. Meenutame, et XX sajandi alguse Euroopa (eriti Prantsusmaa) meelelahutuskohtade hulgas oli „kabaree” kuum sõna. Peale tantsude oli tolle aja kabarees ka paras annus klounaadi ning ega Stravinski-Ramuzi muinasjuttu saagi surmtõsiselt võtta. Sellele viitab ka Stravinski muusika, kust lipsavad läbi mitme tolle ajastu moetantsu motiivid (tango, pasodoble, ragtime jms). Teatud visuaalne vastuolu tekkis aga väikese tantsutrupi ja Estonia kontserdisaali suure lava vahel. Kuigi tantsijad keerlesid pidevalt artistliku jutustaja ümber, jäi muusikute septeti ja tantsijate vahele hulk tühja, täitmata ruumi. Võib arvata, et vaatemäng oleks lavastuslikus mõttes võitnud, kui saali keskele oleks tekitatud väike kammerlava ning paigutatud publik selle ümber.
Kui peatuda „Sõduri loo” nõudliku muusika esitusel, siis peab silmas pidama, et Stravinski ei kirjutanud seda teost mitte lihtsalt kammeransamblile, vaid solistide septetile. Sealjuures esindab iga instrument üht orkestri pillirühma niisuguse arvestusega, et kogu ansambel kataks terve orkestripartituuri ulatuse kõrgeimast madalaima tessituurini. Ettekandeline tervikmulje jäi igatahes selline, nagu oleks septett Stravinski muusikasse sisseelamiseks rohkem aega vajanud. Vähemalt Jaan Otsa võetud tempodesse, kuna algusnumbrites oli nii mõnigi kord tunda väikest rütmilist „loksu”. Kuid mida edasi, seda apetiitsemaks esitus läks, seda nii ansambli kui solistide poolest. Kui mõni instrumenti eraldi välja tuua, siis kuulama panid nii fagoti (Mari Kalmet) tämbraalne koloriit kui üks viiuli (Ivi Ots) teatraalne soolonumber koos löökpillidega (Aleksandra Anstal). Poole loo peal hakkasid kõlaliselt särama ka trompet (Neeme Ots) ja klarnet (Heimo Hodanjonok), ainult et klarneti lõpueelne väljendusrikas soolopartii (kus Kurat tahab Sõdurilt viiulit ära võtta) olnuks ilmselt efektsem, kui dirigent oleks selle episoodi bakhanaaliks juhatanud. Praegune karakter jäi natuke nagu liiga ettevaatlikuks. Ent kõigele vaatamata oli, mida vaadata ja kuulata, mõne karakteri puhul ka nautida.