***

Pärast kurnava, kaua kestnud ning kaotatud sõja lõppu annab kindral reipa pressikonverentsi, täpsemalt, teeb road-show läbi kogu meediaruumi. Ta munder on laitmatus korras, paar uut teenetemärkigi särab rinnas. Kodumaa ei unusta oma kangelasi, ülemjuhatajale on neist õigesti ette kantud! Kindrali maitsekalt tagasihoidlik enesekiituse sõnum  on lühike ja selge: hea sõda oli, kindralstaabis kõik targalt planeeritud, kõik strateegia elemendid paigas ja võit kindel. Kui ainult neid halbu ja organiseerimatuid reamehi ning kuritegelikku rühmaülemat (no see oli lausa saatan ise!) poleks olnud.       

Otse otsustava ofensiivi eelõhtul jaganud leitnant oma meestele topeltportsu hernesuppi välja. Või isegi mitte topelt, vaid lihtsalt senise normi järgi. Ise mõelnud, et täis kõhuga sõdib üksus paremini. Leitnandid ei peaks ise mõtlema, selleks ju ongi kindralstaap. Kindrali enda ihusilme all (ta „osales kohtumisel, et  näidata riigi kohalolekut ja tuge” ning oli „erakordselt positiivselt häälestatud”) oli hakanud alla laskuma direktiiv, milles öeldi: lõpuks on teaduslikult tõestatud, et näljane sõdur on see kõige parem sõdur ja et liigsöömine teeb lahinguväljale ainult paha haisu. Direktiivil oli kena ja tasakaalus tabel ka juures, kust oli imeselgelt näha, kuidas vähema moonaga rohkem ja paremat sõda pidada. Leitnant, lollike, ei uskunud direktiivi. Ja nüüd pole muud kui kiire  tribunal, sealt juba lauda taha ja … säh sulle hernesuppi.     

Muuseas, „maailmast on praegu väga palju positiivset tagasisidet”, seda loomulikult kindrali, mitte reameeste või leitnandi tegevuse kohta. Ka kindral ise puistab muistseid, klassikalisi ja uusi, Sun Zi, Clausewitzi ja iseenda sõjatarkusi küll huulilt, küll käisest: „Kui on tahtmine, siis on ka võimalus”, „Professionaalne ohvitser juhatab ükskõik millist üksust”, „Ka ratsionaalses maailmas tekitavad muudatused inimestes hirmu” jne.       

Tänaseks on kõik selge, „emotsionaalne purse” möödas ja „praegu saab minna kõik paremaks”. Elementaarne ju! Juba Suvorov õpetas, et järgmise sõja võitmiseks tuleb tingimata kaotada praegune ja valmistuda eelmiseks. Nojah, leitnandiga on küll lõpetatud, kuid „üles” on jäänud veel see pisike halbade ja ülesöönud sõdurite probleem. Tegelikult on siin ka kõik selge, ega ei pea ju nende paikapanekuks  sõjaseadusi kasutama, kõlbab ka tavaõigus. Muistses Roomaski teati, kuidas see käib – pööbli kätte peksule, mis muud! Mis võiks sõjameest rohkem alandada, kas haavatasaamine ja relva kaotus ausas võitluses või relvitu marss läbi pööblispaleeri ning katkematu tomati-, muna- ja muu mäda saju all? Kindral vaatab seda heatahtliku pilguga, „mõistab kõike seda, pole kellegi peale pahane ega kanna kellegi peale viha”. Las lihtsalt soldatid  saavad oma jao – ja mitte ainult eksinud ja väärkäitunud üksus, vaid kõik allüksused Saarest Setoni, sest aedvilja pööbli varudes jätkub. Ja niikuinii pole tagumistest ridadest näha, kelle pihta viskad. Lõpuks, mõelge, et see kõik on ainult hea pärast. „Vaatamata kõigele – kindralile see meeldib. Ta mõistab neid inimesi.” Purse on lõppenud. Sõda on kaotatud. Elagu kindral! Antagu talle uus sõjavägi, strateegia tal juba on. (Jutumärkides tekstiosa  on laenatud ja kohati mugandatud intervjuust Eesti Päevalehes 24. XI.) 

Sõjakirjasaatja lõpumärkuseks olgu, nagu nädal tagasigi, Jüri Üdi värsiread:
laske lapsukestel kaevikusse tulla
ütles kolonel ja saigi kindraliks
lapsed tulid ja ta kraapis peale mulla
pühkis higi näolt ja muutus kartuliks