Arhitektuur ja maalikunst on sellel näitusel õige mitmetahuliselt põimunud. Maaliseeria aastast 2002 kujutab arhitekte, kelle portreed on maalitud vanadele ustele. Uksed ei ole juhuslikud, need on pärit Augusti lapsepõlve maamajast. Iga uks on isemoodi ning kunstnik on haakinud uste veidra disaini oma lemmikarhitektide stiiliga. Valitud arhitektid Konstantin Melnikov, Hans Scharoun, Tadao Ando, Bruce Goff, Zaha Hadid, Nicolas Grimshow on kõik erilise, eksperimentaalse käekirjaga loojad, kes esindavad arhitektuuri intuitiivsemalt tunnetatavat poolust. Väljendusjõulised, lausa pühalikud portreed tõstavad portreteeritavad ikooni staatusse. Igale maalile on kunstnik lisanud napi atribuudi – portreteeritava loomingus äratuntava kujundi või detaili. Teise osa näitusest moodustavatel pärismaalaste portreedel näeme Sudaani Kau küla nuubialasi, keda on uurinud ja läbi kaamerasilma maailmale tutvustanud Leni Riefenstahl. Viimasele kui „ühele säravaimale fotograafile ja filmirežissöörile” on portreeseeria ka pühendatud. Need pärismaalased on samuti loojad, kunstnikud ja arhitektid, kuid nende eneseväljenduse objekt on nende endi keha. „Nad käsitlevad oma keha kunstiteosena, mida viimistletakse terve elu. Näomaalingud on asümmeetrilised, spontaansed ja visandlikud, väljendades nende looja kordumatut olemust,” loeme näitust sissejuhatavast tekstist. See on hea materjal Künnapu enesekindlale koloriidikäsitlusele.
Esialgu kummalisena mõjuv kooslus – arhitektid ja pärismaalased – hakkab ühiseid jooni omandama, kui püüda mõista kunstniku suhet maailma ja maalikunstiga. „Kõik inimesed on oma olemuselt head,” ütleb autor näitust sissejuhatavas tekstis. Kunsti ravivõimet, positiivse energia kanaliks olemist on Künnapu ikka rõhutanud ning neid vahetuid ja ilmekaid nägusid uurides on see usk lihtne tekkima. Künnapu on tugev ja isikupärane portreemaalija. Isegi kui fotolt maalitud, on need tundlikud ja intiimsed, on tunda kunstniku soovi tabada portreteeritava hinge. Sama suure sümpaatia ja austusega kujutab ta maailmakuulsaid arhitekte ja Aafrika pärismaalasi, aga ka kasse (rabavalt ilmekas seeria aastast 2001) ning oma sõpru ja sugulasi.
Loodetavasti jõuab ajutine galerii, enne kui see renoveerituna mõne tavapärasema funktsiooni omandab, majutada veel mõne põneva projekti, mis erilise ruumi oma kasuks pöörab. Alternatiivsete eraalgatuslike näitusepindade ja projektiruumide lisandumine traditsioonilistele valgete seintega galeriidele on äärmiselt sümpaatne nähtus, eriti viimaste kuulduste taustal, mille põhjal ähvardab Tallinna ilmajäämine ainsast arhitektuurile ja disainile spetsialiseerunud näitusepaigast ehk nn Lastemaailma galeriist Pärnu maanteel.
