Harukordne inseneritöö
Vesilennukite angaaride projekt töötati välja Taani inseneri- ja ehitusfirma Christiani & Nielsen Kopenhaageni peakontoris, kus projekteerimisosakonda juhtis aastatel 1910–1922 peainsener Herluf Forchhammer, keda pikaaegne firma juhataja Rudolph Christiani on nimetanud insenerkunstnikuks, kelle andekus konstruktsioonide väljatöötamisel oli imetlusväärne. Maailmakuulsa Sydney ooperimaja insener Ove Arup, kes töötas noore insenerina Forchhammeri alluvuses 1920. aastate keskpaiku Londonis, on oma toonast ülemust korduvalt tunnustanud kui „valgustatud inseneri”, kes nägi oma silme ees kogu projekteerimisprotsessi. Forchhammer, olemata küll arhitekt, rõhutas hea disaini keskset rolli projekteerimisprotsessis. „Hea disaini” all ei tuleks siin mõista mitte pelgalt vormilisi kvaliteete, vaid terviklikult läbi mõeldud projekteerimise tulemust, kus ühtivad esteetiline, ehitustehnoloogiline ning funktsionaalne kvaliteet. Forchhammeri edu saladuseks pidas Arup firmasisest aktiivset kommunikatsiooni: vahetati operatiivselt huvitavate ja probleemsete projekteerimistööde tehnilisi aruandeid ning informatsiooni uute arvutusmeetodite kohta. Vesilennukite angaaride harukordsus tuleneb eelkõige konstruktiivsest lahendusest. Hoone koosneb põhiosas kolmest kaksikkõverast raudbetoonkoorikust (keskmine paksus 8–12 cm) ning neid nurkadest ja liitekohtadest toetavatest postidest, mida on kokku 36, neist 12 on diagonaalsed tugipostid. Koorikkonstruktsioonina on tulemus märkimisväärne nii ehitusteaduslikus kui -tehnilises mõttes.
Tegemist on teadaolevalt esimese nii suure (sillatud ruum mõõtmetega 36,4 m x 116 m) raudbetoonist koorikkonstruktsiooniga kogu maailmas. Angaaride konstruktsioonid arvutati tõenäoliselt välja niinimetatud membraaniteooria abil. Ehitusteaduse seisukohalt on tegemist ikka veel moodsa ehitisega, kuigi praegused normatiivid võimaldaksid betooni sees kasutada mõnevõrra optimaalsemat terasarmatuuri.
Vesilennukite angaaridega analoogilisi konstruktsioone hakati mujal maailmas rajama alles 1930. aastatel, eriti aktiivselt aga 1950. aastatel, kui koorikute teooria ning arvutusmeetodid olid juba suures osas välja kujunenud. Samuti motiveeris koorikute rajamist mitmel pool maailmas valitsenud ehitusmaterjalide puudus; koorikkonstruktsioonid on materjalikasutuselt väga ökonoomsed, ka tööjõu suhteline odavus ning modernistliku arhitektuuri monumentaliseerumis-tendents soosis suuri skulpturaalse vormiga ehitisi. Vesilennukite angaaridele pöörati rahvusvahelist tähelepanu suhteliselt varakult. 1920. aastal ilmus inglise arhitektuuri- ja inseneriajakirjas The Builder fotode ja joonistega illustreeritud ülevaatlik artikkel, kus tõstetakse esile angaaride ehituskonstruktsiooni ratsionaalsust, ökonoomsust ning praktilist ilu. Populaarses ajakirjas ilmunud artiklile vaatamata ei kujunenud vesilennukite angaaridest üldtuntud insenerisaavutust. Nii briti inseneriteaduste professor Peter Morice kui raudbetoonkonstruktsioonide uurimisele pühendunud omaaegne Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegu Tallinna Tehnikaülikool) professor Heinrich Laul on oma kirjutistes avaldanud imestust, et angaarid ei saavutanud erilist kõlapinda isegi mitte erialases kirjanduses, laiemast avalikkusest rääkimata.
Professor Laulu 1950. aastatel angaaridele osutatud tähelepanu tõttu teadvustati selle ehitise unikaalsust juba nõukogude ajal. Kuivõrd tegemist oli avalikkusele suletud ning seetõttu vähe tuntud objektiga, siis tuleb just tehnikaülikooli teadlastele olla tänulik selle eest, et angaaride väärtus on tänaseks ühiskonna teadvusesse jõudnud. Suured teened järjepideval tähelepanu pööramisel on olnud tehnikaülikooli professoril Karl Õigeril, kes teostas koos tema juhendamisel 2008. aastal raudbetoonkonstruktsioonide kahjustuste ning restaureerimise teemalise doktoritöö kaitsnud Heiki Ontoniga angaaride konstruktsioonide põhjalikud uuringud ning nende restaureerimise tehnilise projekti. Nii professor Õigeri kui Heiki Ontoni tööd iseloomustab suur fanatism ja missioonitunne – mehed koostasid projekti sümboolse tasu eest. Õigeri sõnul pole tegemist objektiga, mille abil rikkaks saada. Oluliseks peab ta, et hoone saaks korda ning oleks unikaalse arhitektuuri- ja inseneriobjektina kasutatav ka tulevikus.
Uus ekspositsioon
Vesilennukite angaaride uue sisu ehk meremuuseumi ekspositsiooni, mille dominandiks saab koorikute alla varjule toodud allveelaev Lembit, kavandab arhitektuuribüroo KOKO Arhitektid. 2009. aastal arhitektuurivõistluse võitnud kollektiivi kuulusid lisaks firma omanikarhitektidele Andrus Kõresaarele ning Raivo Kotovile veel Margit Argus, Margit Aule ja Indrek Mikk. Argus ja Aule tegid projektiga tööd kuni tööprojekti valmimiseni käesoleva aasta kevadel, kuid lahkusid siis KOKOst ning asutasid oma büroo KAOS Arhitektid. Seega nad meremuuseumi ekspositsiooni ehitusprotsessis enam vahetult ei osale. KOKO poolt koordineerivad protsessi Andrus Kõresaar ning Raivo Kotov, KAOS Arhitektid on õnnestunult osalenud aga uute muuseumiekspositsioonide kavandamise konkurssidel ning on praegu pühendunud teiste seas energiakeskuse ning ajaloomuuseumi Suurgildi hoone uute ekspositsioonide kujundamisele. KOKO Arhitektide vesilennukite angaaride ekspositsiooni võidutöö „SAARAI ” põhiideeks oli avarasse ruumi kahetasandilise, nii veealuse kui veepealse maailma loomine. Päris vett angaaride siseruumidesse siiski ei tooda. „Maailmad” eristatakse spetsiaalse valguslahenduse abil, mis tekitab visuaalse mulje angaaride siseruumi kahetasandilisusest. Mere tasandil ehk angaaride I korrusel hakkavad allveelaev Lembitu kõrval paiknema väiksemad laevad, teise korruse ehk „maapealse” ekspositsiooniosa teeb hõlpsasti jälgitavaks efektne laudkattega terassild, mis kulgeb läbi angaaride. Betoonkoorikutest katuse alla paigutatakse aga väiksemad lennukid ning muud õhuruumiga seotud objektid. Teise korruse lõunapoolsesse külge on planeeritud terrassiga kohvik.
Pole haruldased juhtumid, kui arhitektuurikonkursil välja pakutud efektsetest lahendustest tuleb tööprotsessi käigus tehnilise keerukuse või kalli hinna tõttu loobuda. Meremuuseumi vesilennukite angaaride osas näib hetkeseis siiski olevat positiivne ning enamik arhitektide võidutöös ja täpsustatud kujul ka tööprojektis esitatud ettepanekutest saab realiseeritud. Sobiv valguslahendus veepealse ja -aluse maailma tekitamiseks on leitud. Paralleelselt ruumi kujundamisega koostab meremuuseum ekspositsiooni tekstilist osa ning seegi jaotatakse stendide ning ekraanide abil angaaride koorikutealusesse ruumi. Väiksemaid muudatusi võib ehitustööde käigus küll veel ette tulla, kuid suure tõenäosusega saab enamik planeeritud asju järgmiseks suveks valmis.
Vaata lisaks: Heiki Ontoni doktoritöö http://digi.lib.ttu.ee/i/?296 Ajakiri Inseneeria, september 2010, lk 6–11, http://inseneeria.eas.ee/images/stories/ inseneeria_25/pdf/06-11_emaailma.pdf