Tunnine kava täissaalile kulges ühes emotsionaalses võtmes. Siin peegeldus helides kaamose aeg, hingede aeg, hetked maapealse elu möödapääsmatut kaduvust meenutades. Heinrich Schütz ehk Henricus Sagittarius suri muide 6. novembril Dresdenis, nii et sellegi faktiga ulatuvad muusikaõhtu ajalised seosed sajandite taha. Schütz oli komponist, kes aastatel 1609–1612 õppis Veneetsias Giovanni Gabrieli juures. Teisel korral, 1628. aastal,  võttis ta pika sõidu ette tutvumaks itaalia ooperiga (Gabrieli siis enam elavate kirjas polnud, aga Schütz ise elas 87aastaseks, mis oli selle ajastu kohta kolossaalne vanus). Kontserdil pakuti publikule koorimotette kogumikust „Geistliche Chormusik” (1648) ning Taaveti laule „An den Wassern zu Babel” ja „Aus der Tiefe ruf ich, Herr, zu dir”. Viimases mõjus sugestiivselt teose pihtimuslik laad ja pingelised dissonantsid koloreerimas sõna „Tiefe”…  Huvitava alterneeriva rütmi andis kolme eri ajastu komponisti helindite omavaheline järjestus. Igivana vaimne sõnum oli vormitud erinevasse kompositsiooni tekstuuri, vaimulikule tekstile andis viimase lihvi iga helilooja kordumatu helikeel. 

Kontserdi avaloona kõlas Pärdi 1989. aastal loodud „Magnificat”. Teose kõlamaastikud oma lõputus lihtsuses ja ebamaisuses mõjusid kui palsam hingele. Siin domineerib ülikaunis soprani kantileen, sellega kontrasteerub  kolmehäälne „vastus” teistelt häältelt. Kolmkõlad ja intensiivsed dissoneerivad intervallid vahelduvad siin oma vääramatus seaduspärasuses. Teame, et sõnal „misericordia” (halastus, kaastunne) on Pärdile eriline tähendus, ja tõesti – see kaunis sõna kõrgus koori vahendusel otsekui kroon kõigi saalis olijate kohale. Minu kuulmistundlad adusid seda sõna terve kontserdi intensiivseima hetkena. 

Ilmselt ka seetõttu, et Niguliste hajuv  akustika ei saa minu meelest kärpida ladinakeelse teksti kaalu nõnda, nagu see juhtub saksakeelse tekstiga. Mäletan, et kunagi Mustpeade saalis kuuldud EFKi Schützi esitusel, samuti Berniusega eesotsas, kuulsin hulga sugestiivsemat retoorilist teksti. Pärdi „Nunc dimittis”, 2004. aastal loodud mälestusteos Madridi pommirünnaku ohvritele, kõlas oma summutatud meeleoluga otsekui sügavusest ning leinalikult helises „Da pacem” – tõeline  eleegia, instrumentaalteose „Pari intervallo” motiivistikuga habras kõlastruktuur. Kontserdi lõpetas kaks Bachi motetti, millest „Komm, Jesu, komm” BWV 229 jäi veel kauaks kõrvu ja kõrvade vahele helisema – sekventside heliahel sõnadega „Sina oled õige tee, Tõde ja Elu”.