Viimastel kümnenditel on õppimisvõimalused nii ideoloogiliste piirangute kadumise tõttu kui ka infotehnoloogia arengu toel määratult avardunud. Samas tuleks vist tunnistada, et uus aeg on hariduse ümbert ka igasuguse idealismiudu jäägitult ära puhunud. Hariduse tänased peateemad on  läbinisti umbisikulised ja pragmaatilised: majanduslik efektiivsus, vastavus tööturu nõudlusele. Idealistlike ja isiksuslike aspektide asemel on aukohal „seisuslik” aspekt: haridus mitte kui ühiskonnas hinnatud eneseteostuse võimalus, vaid kui võti teatud sotsiaalmajandusliku staatuse saavutamiseks.       

Eesti rahva hariduspüüdluste minevikku vaadates tunduvad meie juba nõukogude „demokraatiast” pärit mitteametlik eliitkoolide süsteem ja üsna levinud põlgus kutsehariduse vastu otse kollektiivsest alateadvusest toidetud hoiakutena. Hingeihalus ju sama: alama rahva hulgast äravalitute sekka. Mis ei ole ju paha. Ja eesti haridus ei paista edetabeliteski vilets välja.       

Ometi on üldpilt, mis kõneleb Eesti hariduse ühiskondlikust potentsiaalist ja ka vastupidi – ühiskonna võimest seda potentsiaali ära kasutada, troostitu ja absurdne. Teadatuntud ideoloogia toel on avalikus arvamuses kinnistunud (isegi praeguse haridusministri suust kogemata kombel välja lipsanud) elitaristlik või varjatud seisuseideoloogiast lähtuv „proletariaadipõlgus”. Sealjuures kestab aastaid tööandjate hala kutsehariduse ebapopulaarsuse ja valgete kätega humanitaaride ületootmise teemadel. Noorte tööpuudus ulatub 40 protsendi maile, aga „talendid” avastatakse alles siis, kui nad on edukalt välismaal hakkama saanud. Vastutavate poliitasjameeste mõttetegevuse tipuks  on süüdistused vales erialavalikus. Ja „koolitajad” teenivad, õpetades õnnetutele artistlikku esinemist töövestlustel.       

Muuseas, tööandjate organisatsioonide tungival soovitusel on hariduse arengukavades juba alates 2006. aastast idee, mille kohaselt ministeerium peab koolitustellimuses lähtuma tööturu seisust. Kõrghariduse strateegia aastateks 2006–2013 sätestab isegi vastava analüüsi- ja prognoosisüsteemi loomise. Kuidas pikaajaline prognoosimistegevus ja noorte ülisuur töötus omavahel seostuvad, on vastuseta küsimus. Raskem  küsimus on, kas efektiivne, s.t tööturu arenguga kooskõlas prognoosimine hariduspoliitikas üldse võimalik on, teades seda, mida me nüüd teame – et avatud vabaturumajandus ei tähendagi ilmeksimatut nähtamatut kätt ja „suurepärast” võimalust osta lennukipilet Euroopa teise serva põllutööle siirdumiseks, vaid erialavaliku ja töötuse riski ning määramatust, sõltumata geograafilisest asukohast?       

Mida suurem aga on määramatus, seda vähem on põhjust kõnelda elukutsevaliku idealistlikest külgedest – kutsumusest ja eneseteostusest.         

Teadagi mõjutab hariduse sisu ja retseptsiooni veel mitu teistki „objektiivset” tegurit, sh uued kommunikatsioonivormid. Avalik info- ja diskussiooniruum loob petliku mulje infoküllusest ja selle taustal ei ole akadeemilisel teadmisel ainuautoriteeti. Mänguline virtuaalreaalsus toidab teadmiste asemel kujutlusi. Paljude kommertsiaalsete õppevormide projektipõhisus seab sihiks lühiajalisi eesmärke ja müüb edukalt pseudoteadmisi.  Pragmaatikast juhitud hariduskontseptsiooni kõige kurvem külg on siiski uudishimu ja perspektiivitaju vaikne lämmatamine. „Tööturu vajaduste” mõistmine ei ole ju kaugeltki see baas, millest lähtudes haridus võiks õpetada noort inimest väärtustama iseennast kui loovat isiksust ja mõistma ühiskonna kui terviku toimimist. Need kaks peaksid aga olema hariduse sügavaim siht.