Jacques Tati lõpetamata jäänud 66-leheküljeline käsikiri (mis on pigem lühikonspekt kavandatud stseenidest kui tegelik stsenaarium) kandis nime „Film Tati No. 4”. Jacques Tati oli selle kirja pannud pärast komöödiat  „Minu onu” saatnud edu. Tegemist on nukravõitu südamliku looga tagasihoidlike võimetega mustkunstnikust, kes tuuritab mööda Ida-Euroopa allakäinud muusikasaale ning võtab oma hoole alla vaesunud noore naise. Aastakümneid ootas tippkoomiku filmitegijast tütar Sophie Taticheff (1946–2001), millal avaneb võimalus teostamata jäänud materjal töösse anda. Juhtumisi sattus ta nägema Sylvain Chomet’ esimese täispika joonisfilmi  „Belleville’i kolmikud” kavandeid ja eskiise (isikupärane film esilinastus Cannes’is 2003. aastal) ning sellal tekkiski idee pakkuda käsikirja umbkaudu tollal Prantsusmaalt Kanadasse läinud animafilmide režissöörile. Varsti Sophie Taticheff suri. Pärast „Kolmikuid” proovis Chomet leida võõrsil sponsoreid mitmele oma projektile, elas vahepeal Montrealis, Pariisis ja Prahas ning kolis viimaks Edinburghi. Viimaks tal vedas, projektist huvitus kinokontsern Pathé ning töö 90minutise animafilmiga „Illusionist” võis alata. Ehkki püüti võimalikult palju juhinduda Jacques Tati originaalideest, käib peamine tegevus 1950. aastate Šotimaal. Elunäinud illusionisti lojaalne abiline tibupoeg on asendatud animatsioonile tunduvalt käepärasema loomtegelasega – inimsõbraliku küülikuga. Esilinastus oli 16. veebruaril „Berlinale’l”. Tänaseks on joonisfilmi demonstreeritud Edinburghi,  Karlovy Vary, Melbourne’i ja Toronto festivalil. Suvekuudel jõudis see Prantsusmaa, Madalmaade ja Suurbritannia kinodesse. New Yorgis ja Los Angeleses esilinastub „Illusionist” 25. detsembril. Filmile on ette heidetud eeskätt seda, et Sylvain Chomet ei suutnud teha uut „Belleville’i kolmikutega” sarnast meistriteost.       

„Illusionist” on küll korralik perefilm, aga ei enamat. Jacques Tati (kelle nime kasutati joonisfilmi reklaamimisel) kunagi nii heana mõjunud absurdihuumorit siit ei leia, mis oligi ilmselt taotluslik.         

Lähiminevikus lahkunuid

Arthur Penn (täisnimega Arthur Hiller Penn, 27. IX 1922 – 28. IX 2010), vene-juudi päritolu USA filmilavastaja ja TV-režissöör, viimane Hollywoodi filmiklassik. Esimesed teletööd tegi ta 1953. ja esimese täispika kinofilmi 1958. aastal. Samal kümnendil oli Penn aktiivne ka teatrilavastajana. Arthur Penni tippteoseks kujunes ballaadilik gangsterieepos „Bonnie ja Clyde” (1967, peaosades Warren Beatty ja  Faye Dunaway). Muud olulisemad tööd: „Imetegija” (1962, William Gibsoni näidendi järgi), „Tagaajamine” (1966, Robert Redfordi, Jane Fonda ja Marlon Brandoga), tragikomöödia „Alice’i restoran” (1969), indiaanieepos „Väike suur mees” (1970, nimiosas Dustin Hoffman), krimipõnevik „Öised käigud” (1975, peaosas Gene Hackman), antivestern „Missouri” (1976, Jack Nicholsoni ja Brandoga). Stephen J(oseph) Cannell (5. II 1941 – 30. IX  2010), ligi 40 teleprogrammi looja, stsenarist ja produtsent. Produktiivse teleprominendi esimesed krimisarjad olid „Toma” (1973-74), „Rockfordi toimikud” (1974–79) ja „Baretta” (1975–78). Tema poolt ellu kutsutud noortesarjas „21 Jump Street” (1987–91) debüteeris näitlejana praegune ekraanikuulsus Johnny Depp. Cannelli loodud arvukatest ajaviitelistest põnevusseriaalidest on kõige paremini ajahambale vastu pidanud „A-rühm” („The  A-Team”, 1982–87), mida vändati ühtekokku 97 jagu. Lisaks teletööle on Stephen J. Cannell 14 kriminaalromaani autor.