Reformierakond ei soovi antud teemal midagi arutada ja vastab lakooniliselt: „Meie programmilised lubadused on koalitsioonileppes, mille täitmist jälgib regulaarselt riigikantselei. Arvestades majanduslikku tausta, on selle täitmine olnud päris edukas – suur osa lubatust on tehtud.” Kuidas peaks suhtuma erakonna kõige kõlavamatesse muinasjutulistesse lubadustesse, mida koalitsioonileppes ei ole ja mis seega pole siis ka programmilised ja mida riigikantselei ega ükski tõsine institutsioon nende narruse tõttu kontrollida ei saa, jääb selgusetuks. Soovunelmate täitumata jäämine ei ole ju kuidagi juriidiliselt reguleeritud. IRL saadab Sirbi palve peale pika nimekirja lubadustest, mis on täidetud, mööndes siiski, et nii mõnestki saavutusest on majanduslanguse tõttu tulnud loobuda (lastega seotud maksuvabastused) ja kõik pole realiseerunud loodetud ulatuses (teaduse rahastamine, õpetajate palga tõus). Nukraks teeb, et IRLi saadetud küllalt detailses lubaduste nimekirjas on maha salatud täielikult unustusehõlma jäänud lubadused. Mida on erakonnal kaotada, kui ta otsekoheselt teataks, et kahjuks 2000-kroonise huviringitoetuse lubaduse pidime kohe maha kandma, kuna see polnud nii oluline, ei leidnud partnerite toetust vm põhjusel. Võiks ju ka lisada, kas selle (justkui ju üliolulise) teemaga on plaanis jõuliselt edasi tegeleda või on see tänaseks aktuaalsuse kaotanud. Kui erakonnale aga nelja aasta eest lubatud, kuid seejärel maha kantud asjad üldse ei meenu, põhjustab see usaldamatust.
Keskerakond teatab, et nende „internetileheküljel on olemas videoklipid 2007. aasta riigikogu valimisreklaamidest. Samuti leiab interneti abil päris palju lisainformatsiooni kõigi erakondade valimislubaduste osas”. Kui aga valimislubadustest osalisegi ülevaate saamine nõuab päevi arhiivitööd ja erakonnad ise ei suuda ka mitmekordse küsimise peale ajakirjanikule lubaduste paketti lihtsalt teele läkitada, pakkudes selle asemel teab kus laiali asetsevaid valikulisi fragmente, siis pole põhjust arvata, et keskmisel valijal oleks võimalik valimistel lubatut ja tegelikku poliitikat vettpidavalt kõrvutada.
Rohelised vastavad õigustatult, et nende lubadused olid rohkem kui poole odavamad mõõdukuselt järgmise rahajagaja IRLiga võrreldes ning SDE ja Keskerakonnaga võrreldes kolm-neli korda odavamad. „Kuigi uustulnukatena võinuksime harrastada ohjeldamatut populismi, valisime me teise tee ja andsime valija suhtes vastutust tundes realistlikke valimislubadusi. Me ei ole valitsuses ja seega on meie võimalused oma valimislubadusi täita piiratud, kuigi siiski mitte olematud,” kirjutavad rohelised. Seda, miks ei võiks valimislubaduste loetelu olla väljas erakonna kodulehel, ei selgu ka nende vastusest.
Ainsana suudab detailse, sidusa ja põhjalikult lahti kirjutatud lubadustega 2007. aasta valimisprogrammi Sirbi palve peale edastada Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Tegu on lubaduste ja programmiga, mis katab kõiki olulisi riigielu valdkondi ja millega ei pruugi nõustuda, kuid mille puhul tuleb tunnistada, et see on kirjutatud kahtlemata kaasamõtlemiseks ja arutamiseks, mitte populistlikku ajupesu silmas pidades. Loomulikult ei puudunud ka SDE-l oma vähenõudlikumale publikule suunatud loosungid. Ometi, kui ka valitsuserakondadel oleks nii iseenda joone hoidmiseks kui valijaga suhtlemiseks käibel SDEga võrreldav ilmavaate, lubaduste ning seisukohtade esitus, oleks mõeldav nende poliitikat ka arupäraselt analüüsida. Praegu tuleb valitsusega suhelda kui silmamoondaja või maagiga.
Kahjuks ei saa ka SDE valimislubaduste serveeringut laiemalt eeskujuks tuua, sest erakond annab teada, et erakonnas kasutatakse 2007. aasta valimisprogrammi küll väga tihedalt, kuid tehnilistel põhjustel on rohkem kui aasta vanused failid avalikult kodulehelt ära võetud.