2.

Kui vaadata kaheksa lühifilmi teemat, siis valdavalt on keskendutud oma kaasaegsete, enamasti linnanoorte eluprobleemidele ja nende rohkem või vähem realistlikule kujutamisele. Kes on vürtsitanud praeguse inimese eluolu  groteskiga, kes mitte. Kangelasteks kipuvad sattuma eluheidikud või eluveidrikud, kõrvaleheidetud või kõrvalejäänud, inimesed kas tahtmatus ja/või tahtlikus sisepaguluses: kahestunud koolikiusatu („Üksi kaks”), sandrajõgevalik performance-bitch („Viimane vale”), oma kohta otsiv ja selle kaotanud puberteet („Järjekordne nädalavahetus”), hädine kontorirott („Jope”), melanhoolne kioskitüdruk („Kes siis teab”), aja jalus kohmitsev veider kirjanik, kes räägib  oma koera Pavloviga („Minu laialdased teadmised liblikapüüdmisest”) ja isehakanud KarateKid („Ninja”). Eks heidiku või tavapärasest tunduvalt kummalisema tegelaskuju peale ole lihtsam ehitada ka konflikti, see nähtavaks teha – ilmselge mina versus maailm ja kontakti võimatus nende kahe vahel. Autorihoiakud muidugi erinevad, näiteks Kaur Kokk kujutab kirjanikku elukauge nässina (Paul Laasik), kelle uduses fantaasias tuterdav looming maailmale  korda ei lähe (teema klišeeline käsitlus lööb õitsele stseenis, kus kirjaniku korraldatud luuleõhtul on kolm inimest – aga võib-olla tundsin ennast isiklikult puudutatuna, sest filmis oli ka tegelane nimega Kirjanike Liit Tarmo Männardi kehastuses – selline kokutav ja elukauge hädapätakas). Samuti soolatakse ajuti lausa veremaigulise groteski sisse Triin Ruumeti hüsteeriline perfokakunstnik. Samas lubab Eik Tammemäe alter ego’ga koolikiusatu kahetist lähenemist: kerget irooniat cool’i alter ego suhtes, kuid kaastunnet poisi enda vastu. Selline kahetisus mängitakse välja võib-olla liiga plakatlikult, kuid otsekohese selgusega. Inga Eelmäe „Järjekordses nädalavahetuses” aga jääb loo ekslev peakangelanna trammipeatusse seisma nõnda hüljatuna ja norus, et see meenutas mulle lapsepõlve üht kõige südantlõhestavamat multikat mänguväljakule unustatud karumõmmist. Kuigi, Marilyn Jurmani  imidž Eelmäe loos on muidugi äkilisem. Mu meelest õnnestus maailma pöörlemisest eemale jääv tegelaskuju kõige paremini lahti mängida Jaan Tätte juunioril. Teemakäsitluses valitseb irooniline hoiak, mis kingib filmile üllatava lõpu, kuid ometi ei tundunud Tätte huumor kuidagi kuri või kangelasest distantseeruv. Kui võtta juba üldlevinud tegelaskuju – veider nohik – ja panna ta istuma ühte suure kesklinnakooli klassi, siis hakkab ohtlikult  vilkuma Ilmar Raagi pahasid vaime välja kutsuv „Klass” ja selle südamlikkust müüv järg. Kuid Tätte jr ei hakka pisaraid kiskuma, ta pöörab situatsiooni ümber ja näitab, et leidub ka selliseid veidrikke, keda keegi ei kiusa, kelle veidrus on mõnes mõttes vabatahtlik ja pakub ka omamoodi rahuldust või lohutust. „Klassi” kehtestatud diskursuse taustal tundub selline võte või lähtekoht lausa küüniline.     

Ometi ei mõju film sugugi provotseerivana. Esiteks ei paista selles peituvat mingisugustki näpuviibutust klassielu teistsuguse kujutamise  suhtes, teiseks on peategelane Johannes oma eluvõõruses kaasaelamist võimaldavalt elurõõmus. Ta lööb külge klassi kaunitarile Ivonnele, püüab teda rabada repliikidega nagu „hüppasin kehalises kõige kaugemale” või kisub tüdrukut triibutõmbamiselt eemale ettepanekuga minna parki paugukatega mängima. Kuigi Johannese ja Ivonne loost ei tule mõistagi midagi välja, ei too see kaasa midagi traagilist, kedagi ei tapeta, keegi ei nuta oma  silmi peast.   

Mis peamine: Johannese tegelaskujus ja loos ei puudu hoolimata keel-põses-hoiakust tugev üldistus. Tätte film käsitleb soovi näha maailma oma kujutlustele vastavalt. Ning loomulikult püsib film vaataja teadmisel, et kujutluse ja tegelikkuse vahel on suur lõhe. Kui Raag (ja ka näiteks Eik Tammemäe oma filmis „Üksi kaks”) rebib lõhe nähtavale relvade ja verega, nii et tegelikkus rutjub üle ja läbi kehade, siis  Tätte näitab, kuidas Johannes leiab lohutust just oma kujutlustest. Lavastaja tundlikkus paistis mulle siin päris veenev: saab ühtlasi naerda Johannese kujutluspilti, kus segunevad ninja-kilpkonnad ja vana hea Bruce Lee, kuid see kujutluspilt (päris naljakas kätšistseen) on ühtlasi filmi lõpetav episood. Johannest ei kista oma unistuste hämarusest ja soojusest terava päevavalguse kätte, tegelikkus ei hakka teda torkima ega haamerdama, seega paistab  tegija iroonias pesitsevat ka mõte, et ninja-Johannest annab täiesti mõista. Midagi püsivalt kütkestavat on selles tuhandeid kordi läbileierdatud motiivis, kus üksik saladuslik kangelane klobib läbi kamba kurjameid ja päästetud tütarlaps nõjatub vastu tema õlga. Kes meist ei tahaks olla kõva mees ja mis on halba unistustes, kus me need oleme – niikaua kuni need unistusteks jäävadki? Muide, Johannest mänginud Indrek Jõe ja tema mõnusmühkamlikku sõpra kehastanud Karl Allik suutsid tekitada lühikese ajaga üsna mõnusalt toimiva tandemi.       

3. 

Kui rääkida tõsimeelsematest käsitlustest, siis midagi mõjuvat, ehk isegi nõiduslikku roomas ligi filmis „Kes siis teab”, autoriks Hardi Keerutaja. Sügisballilikus öises Tallinnas kohtuvad kolm noort (üksik müüjanna ja kaks nolki) ning tõmbavad pisut rohtu. Põgus kohtumine, õrn sümpaatia. Ratsionaalselt lähenedes ei oleks see film pidanud üleüldse meeldima, hoolimata lühidusest see venis, dialoog oli triviaalsevõitu, pinge  püsis kogu aeg sama, ei mingeid võnkeid. Aga pinge siiski oli, minu silmis püsis see noorel näitlejannal Liis Lassil. (Olgu siis öeldud, et ilmselgelt pole tegu sama Lassiga – Tätte puhul sama lugu). Võib aru saada, et tüdrukut vaevab midagi. Mingi segu kurbusest, ängist, hirmust, ärevusest, meeleheitest. Piinatud ilme. Ei saagi teada, mis tüdrukul viga. Aga tema sõnastamatu probleem hoiab režissöör Keerutaja fragmenti  koos, kastab selle ohu- ja hiljem kurbusetundesse, lahenduseta saladusse. Muide, Liis Lass näitleb ka Jaan Penjami „Jopes”, kus mängib peaosa Pääru Oja, kes Keerutaja filmis kehastab omakorda üht kahest nolgist, toda, kellel tekib nukra kioskitüdrukuga mingi side.       

„Pidu” kaldub rohkem humoorika käsitluse suunas, kuigi siingi on teemaks urbanistlik noor inimene, kes ei leia lähedust, mõistmist ega pidet. Käsikaamera kõigub nagu peategelase enesekindlus, filmi esimene osa liigub päris kenasti, kuid peostseen tundub pisut kistud ja Pärnu maantee viaduktil aset leidvas lõpplahenduses oli ka miski paigast ära – aga see vajaks jälle pisut keskendunumat käsitlust. Igatahes jään huviga ootama, mis saab Liis Lassist ja Pääru Ojast edasi.       

4. 

Oli vaid üks film, mis liikus tänapäeva eluolust ja selle heidikutest eemale, kus polnud aluseks võetud mitte tegijad neid ümbritsevas maailmas, vaid midagi ajas ja ruumis laiemat. Antud juhul siis kirjandusklassika, täpsemalt oli see valminud Franz Kafka „Protsessi” ainetel (lavastaja  Vallo Toomla). Selline materjalivalik tingis vaata et automaatselt ka teise esteetika, realistlikest käsitlustest stiliseerituma, teatraalsema, sürrealistlikuma pildikeele, mis omakorda võimaldas kaunis viimistletud kaadrikompositsiooni (nii et nägin mitmeid stseene, kus vajutasin plaadi pausi peale, et jälgida lähemalt dekoratsioone, misanstseeni või perspektiivi). Kuigi, filmi teema on kõige üldisemas plaanis sama.  Eks olnud ju ka Josef K. teatud viisil heidik – heidetud vaenulikku ja mõistetamatusse maailma. Tõesti, Kafkast lähtumine tingib kohe teise tausta – see pole enam vaid XXI sajandi alguse Tallinn, vaid midagi palju sügavamat ja laiemat, selgelt üldinimlikku. Siiski on Toomlal õnnestunud kaasata filmi ka kohalikke maastikke, mis annab ühes stseenis loo taustale lausa tammsaareliku mõõtme. Filmi keskmisest rikkalikum esteetika  väljendus ka viitelisuses, ühes stseenis kasutati näiteks René Magritte’i kuulsat maali
„La Reproduction Inderdite”. Toomlal on õnnestunud kaasata ka tugev näitlejaansambel, alustades Mart Aasast Josef K. rollis, lõpetades mitmete episoodiliste tegelastega (tõstaksin esile Janek Joosti rolli kusagil õiguseta õigusemõistmise koridorides). Võib-olla ainuke etteheide (või pigem väide, mida võib enesekriitika puudumisel  käsitleda etteheitena) oleks: kas film on mõistetav inimestele, kes Kafka loomingut ei tunne (neid on vist siiski üha rohkem)? Samuti tundus film narratiivselt pisut hüplik, Josef K. heidetus ei tulnud ehk nõnda ängistavalt esile kui olnuks vaja – visuaalselt uhked kaadrid katsid ja mahendasid pisut algse loo kontideni jõudvat traagikat. 

5.

Kokkuvõtteks: jõudu uutele tegijatele!