Ettekandele tuli ka Herbie Hancocki funky „Cantaloupe Island”, mis kutsus publikus esile ovatsioone ja kaasaelamist, seejärel kõlas Ray  Noble’i „Cherokee” intensiivistatud kujul – ülikiire walking bass’i ning ootamatute kontrastide ja puäntidega. Ilmselt samuti pigem vanema põlvkonna rõõmuks võeti esitusele Ray Charlesi südantsoojendav „Georgia” – eriti tänu Naissoole kõlas see siiski värskelt ja leidlikult. Järgnes revüüpala „Just A Gigolo” Leonello Casucci sulest, ristatuna Spencer Williamsi palaga „I Ain’t Got Nobody”. Samas viisid Vincent Rose’i „Blueberry Hill” ja Big  Joe Turneri „Flip Flop and Fly” traditsioonilise džässi maailmast juba rock’n’roll’i juurde, mõjudes üpriski nooruslikult. Cursoni kolmest-neljast originaalpalast tõusis enim esile orientaalse kõla ja äreva meeleoluga „Quicksand”. Tervikuna oli kava üsnagi kindla peale minek – suhe traditsiooni polnud küll lausa konservatiivne ja leidus muusikalist huumoritki (nt ootamatu tsitaat Morricone muusikast filmile „The Good, The  Bad and The Ugly”), kuid jäi siiski aupaklikkuse piiridesse. 

Mis puutub Cursoni trompetimängu, siis oli seda vahetevahel raske nautida, kuna keerulisemad trillerid ja kaunistused jooksid mõnikord kokku, mõnigi noot kadus ära ja paiguti oli raske öelda, kas oli nüüd tegu glissando või näpuvääratusega. Kuulanud ka Cursoni salvestusi, julgesin paljudel puhkudel siiski oletada viimast. Konkreetsemate motiivide ja teemade puhul probleemi polnud, kuid kiiremates bebop’ilikes soolodes jäi aeg-ajalt teravusest  puudu. Mõte jooksis vägisi sellele, et 75 eluaastat pole ikka naljaasi. Ent sealsamas esines Curson pingevabas maneeris vokalistina, jättes vägagi mõjuva mulje – tema räigevõitu armstrongilik hääl ja humoorikas lähenemine kandsid hästi ning lauldes säras ta rohkem ka lavalises mõttes. 

Kuid isegi selline vokaalikäsitlus sai toimida vaid tänu tugevale saateansamblile, mille liikmed mõistsid üksteist justkui poolelt  sõnalt. Naissoo mäng oli kerge, õhuline ja täpne, Unt suutis lisaks rütmi kindlustamisele üllatada mitme soologa, Melvin aga on väga hea kuulaja ja tema kiiret reaktsiooni võis aimata näiteks sellest, kuidas ta käigupealt haakus ansamblikaaslaste improvisatsiooniliste liinidega. Tema enda soleerimise ajal oli aga kerge unustada, et ülejäänud pillimehed on vaikinud – lugu ise kestis ikka edasi. Nii et mulle moodustas saateansambli  panus küll kaugelt enam kui poole selle õhtu väärtusest.