Tubina kogu looming, mis on kogutud ja süstematiseeritud „Temaatilis-bibliograafilises kataloogis”, on kirjastamiseks jagatud 33 köiteks. 2007. aastast siiani on ilmunud kuus köidet: IV – 7. ja 8. sümfoonia, toimetaja Kerri Kotta, V – 9., 10., 11. sümfoonia, toimetaja Edward Jurkowski ning Vardo Rumesseni toimetatuna XII köide – Klaverikontsertiino partituur, XIII – Klaverikontsertiino klaviir, XVIII –klaveriteosed ja XIX köide – klaverisonaadid. Valmimas on I (1. ja 2. sümfoonia, toim Toomas Trass) ja VII köide (Orkestrisüidid, toim K. Kotta). Kontserdil kõlasid Tubina Sonaat sooloviiulile (mängis  Hendrik Soon), Sonaat nr 1 E-duur klaverile (Marko Martin), kolm soololaulu (sopran Nadja Kurem, klaveril Piia Paemurru) ning Sonaat nr 1 viiulile ja klaverile (Sigrid Kuulmann ja Marko Martin).       

Kui kontsert meelitas kohale saalitäie kuulajaid, siis konverentsil oli huvilisi veerandi võrra vähem. Ilmselt ei suunanud ei Georg Otsa nimelise muusikakooli, Tallinna ülikooli ega muusikaakadeemia omadki õppejõud noori Tubina-teemalisele konverentsile. Sellest on kahju, sest siit olnuks mõndagi kõrva taha panna ka neil, kes pole just Tubina muusika fännid. Kas või Rootsi Tubina-uurija, Lundi ülikooli noore professori Tobias Lundi ettekanne. Arvuti ja suure ekraani vahendusel ilmestas ta oma muusikaanalüüsi niihästi silmale kui kõrvale hoomatavaks, andes teadmiste kõrval ka head eeskuju konverentsi-ettekande  korralikuks ja nauditavaks vormistamiseks.       

Helilooja poeg Eino Tubin rääkis isa filmimishuvist. Amatööri kitsasfilmilt nüüd originaalsete nippidega arvutisse ümber salvestatuna ja muusikaga täiendatud kujul nägime 1960ndail70ndail valminud kolme lühifilmi. (Neist Stockholmi vanalinna katuste lugu pälvis omal ajal koguni ühe Rootsi amatöörfilmivõistluse Oskari.) Praegu tundus paeluvaim pildimontaaž helilooja hea sõbra Eduard Wiiralti töödest ja fragmentidest: emotsionaalselt hästi üles ehitatud, mõtestatud ja elama pandud rida. Eino Tubina soe kirjeldus nende ühiste filmikatsetuste  põnevusest, tollase tehnika kiuslikkusest, isa huvist uut tehnikat ka endale hankida, rännukire ühendamisest filmimisega – see teema tõi meie ette helilooja teise, mõneti lihtsama ja romantilisema natuuri. Heliloojat ennast nägime ekraanil vaid vilksamisi, sest kaamera oli pidevalt tema enda käes. Küll aga nägime neis filmides maailma läbi tema vaatenurga. Ka see tähendab midagi.       

ETÜ esimees Vardo Rumessen rõhutas oma ettekandes kümne tööaasta olelusvõitlust. Ta alustas juttu „eel-ajaloost”, suhteliselt lühikese elueaga Tubina fondidest Rootsis (1949), USAs (1982) ja meil (1988), jõudes välja tänasesse päeva. Rahvusvahelise  Eduard Tubina Ühingu asutamiseni Tartus 2000. aasta 21. oktoobril viis tungiv vajadus institutsiooni järele, kes hoolitseks Eduard Tubina loomingulise pärandi süsteemse katalogiseerimise eest ning propageeriks võimalikult laiahaardeliselt Tubina loomingut nii kontsertide, heliplaatide kui trükiväljaannete kaudu. Tartu linnavalitsusele tehti kohe ettepanek püstitada seal Tubina monument ja Tartu maavalitsusele Tubina memoriaalmuuseumi rajamiseks tema kodukohas. Viie aasta pärast monument püstitatigi ja ka tagasihoidlik muuseum on olemas. Praegu on ühingul 135 liiget, neist 40 välismaalast, tegutseb  seitsmeliikmeline juhatus ja kaheksaliikmeline toimetuskolleegium. Ühingu väljaandel on ilmunud 9 aastaraamatut, Tubina helitööde kataloog, kaks köidet Tubina „Kirju”, 3 CDd, 7 vihikut klaveriteoseid ja 6 köidet „Kogutud teoseid”. On korraldatud kaks muusikateaduslikku konverentsi (2002 ja 2005) ning aastatel 2001–2005 koostöös Eesti Kontserdiga muusikafestival „Eduard Tubin ja tema aeg”. Helilooja 100. sünniaastapäeva tähistati suurejoonelise juubelifestivaliga, kus mitme välisorkestri ja -dirigendi osavõtul esitati Tubina kõik 10 sümfooniat; Klassikaraadio pühendas tema loomingule 16 saatega sarja ja  ETV üllitas telefilmi.   

Paraku võiksime edasi loetleda raskusi, majanduslikke ja veel raskemini toimivaid kultuuripoliitilisi. 2005. aasta festival jäi ju viimaseks … Kui sirvida kirjavahetuse kaustade mitmekümne leheküljeni ulatuvaid diskussioone alatooniga „… kas ikka on vaja …” (kataloogi, trükiseid, festivale), dialooge trükiõiguste ja rahastamise ümber, siis jahmatab mitme meie kultuuri vaimse juhi erapoolik konservatiivsus. Ent rahvuskultuur ju areneb nagu laps! Tema arenguastmeid märgivadki sellised sammud nagu rahvusteatri sünd, professionaalse sümfooniaorkestri ja koori teke, heliloojate põlvkonnad, aga samuti on tähistulbad Bachi,  Beethoveni, Mahleri või Bruckneri suurteoste ettekanded meie oma interpreetidega, Wagner meie rahvusooperis jne – ja oma klassikute kogutud teoste teaduslikult toimetatud ja kommenteeritud trükiväljaanded.   

Uute väljaannete esitlemisel tunnustasid ETÜ tegevust kui äärmiselt vajalikku ja tähelepanuväärset kultuuriministeeriumi nõunik Eero Raun, helilooja poeg Eino Tubin ja ER SO peadirigent Neeme Järvi, üks aktiivsemaid Tubina muusika tutvustajaid ja heliplaadistajaid ning trükistegi väljaandmise toetajaid. Päeva kokkuvõtteks sobisid hästi tema küsimused: aga kus on siis meie teiste suurepäraste heliloojate kataloogid ja kogutud teosed,  nende eestvõitlejad?! Tubina ühing on suurepärane näide, et kui silme ees on suured eesmärgid, võib ka „läbi halli kivi murdes” midagi ära teha.