Mündi teisel poolel aga keerab end ette põhjendatud kahtlus, et ega minuga ju ei tahetagi midagi sisuliselt arutada, vaja on minusugused ainult siduda näilise vestlusega tugevama poole dikteeritud teemal. Kuidas nii? Kui erakonnal on – ja lootma peaks, et ekspertabi toel – valminud programmilised teesid ning need erakonna organites heaks kiidetud, siis kuidas saaksid või tohiksid erakonnaväliste inimeste arvamused neid seisukohti muuta? Õigupoolest ma siiski kahtlen ekspertide kasutamises, kuna ükski sõltumatu ekspert ei nõustuks väitma, et tuumajaama ehitamise tagajärjeks on „soodsa hinnaga elekter”, veel vähem aga kinnitada, et suurtarbijate kuulumine tuumajaama aktsionäride ringi võimaldaks elektri hinna kontrolli all hoida. Elekter on Põhjamaade ühine vabaturukaup aastast 2013, seega ei mõjuta tuumajaama omandisuhted seda hinda sendivõrragi. Tõsiasi, et parteilise hinnakujunduse juttu ajavad programmiliselt vabaturgu jumalana austanud liberaalid, teeb kogu programmist petukauba või kurva paroodia.
Ent, nagu öeldud, asi pole energeetikas, vaid ühiskonnale oma teemade, loosungite ja valmislahenduste pealesurumises ehk püüus domineerida avalikus inforuumis. Selleks kasutusse võetud universaalkaupluse käitumismudel näib vähemasti arvamusküsitluste tulemuste järgi otsustades esialgu edu toovat. Mõistuspärane vaidlus, mille käigus vaidlevad pooled oma seisukohti kuni rahuldava kompromissini lähendavad, on sellises kaubamajas võimatu. Soovitud kaup igaühele on juba riiulil olemas ja kui seda üles ei leia, siis klienditeenindaja aitab ja juhatab (tsitaat erakonna kodulehelt: „Oled Sa lapsevanem, töötaja või tööotsija, ettevõtja või eakas – Reformierakond arvestab Sinu vajadustega”). Seal on korraga odav elekter ja tuumajaam, aga ka selle avarii katteks gigavatt võimsust gaasijaamas, kuhu tuleb Soomest vägev gaasitoru (aga mitte mõni Vene toru, teadku ja nähku rahvuslasedki), seal on korraga laevandustoetused ja püsiühenduse rajamine. Jne, jne. Tänu sellele, et pakutakse igale maitsele palju ja veel rohkem, elab ühiskond harmoonilist elu, tülideta, probleemideta, marssides edasi valgustatud teel. Lõpuks tekib küsimus, milleks üldse need teised erakonnad, kui neil pole ideid ega paremaid ideid – ja isegi kui olekski, siis ega nad neid ju sama tõhusalt realiseerida ikka ei oskaks. Reformierakonnale ei ole alternatiivi, mistõttu võib riigieelarvest raha eraldamise muudele erakondadele kvalifitseerida finantskuriteoks.
Paistab kaugele, et peaaegu 12aastase katkematu staažiga valitsusparteis endas ei nähta midagi kummalist selles, et jutud, mida aetakse, on vasturääkivad, ning et oma libertaristlikult ideoloogiliselt positsioonilt ollakse seilatud vasakpehmesse hüvede ümberjaotamise ning riigi juhitava ettevõtluse maailma. Ei, tegu pole skisofreeniaga, vaid sootuks teistsuguse kummalise vaimuseisundiga, nagu selgub Reformierakonna kodulehelt. Nende andunud rollimängud oma vapilooma elu ainetel on tasapisi tõmmanud võrdusmärgi parteielu ja loomade elu vahele. Kutsudes erakonda, hüüavad nad: „Sinus on oravat!”. Neil on „oravavõrk” ja „Koopaorava” ürituste sari. Küllap noortekogus süüaksegi ainult pähkleid ja seemneid. Natuke oravakommi ka ehk. Ja nõnda pole imeks panna, kui ideoloogilist segadust ei märgata. Loomadel pole loogikat ja nende hulgas ei esine maailmavaateid, parem- ega vasakpoolsust. Iseküsimus, mis kodanikele kaalumiseks antud, on see, kas ikka riigijuhtimist tasub usaldada inimestele, kes nii tööl kui ka puhkehetkel põhiliselt loomi mängivad. Loomad on teatavasti targad ainult valmides ja muinasjuttudes.