Telemann, anagrammilise pseudonüümiga Melante, on teatavasti kõigi aegade produktiivseim helilooja ning paljud muusikaloolased on seda pealiskaudsusehõngulist tõika talle pahakski pannud. Kuid asjata – helilooja oli oma ala meister, orienteerudes saksa kontrapunktis, ning mitte ainult prantsuse ja itaalia gusto’ga, vaid ka inglise ja poola stiilis. Nii kiriku, õukonna kui ka tudengiorganisatsioonide tarbeks komponeerinud autori helindeid iseloomustab suur mitmekesisus ja sarm. Oma ajastu tõeline kosmopoliit võttis mängleva kergusega omaks klassitsismile eelnenud galantse stiili, mida praktiseeris suure eduga. Tänu laiale tegevusraadiusele tundis Telemann kõiki oma aja kuulsaid komponiste: Halles kohtas ta  Händelit, Weimaris Bachi (J. S.), suhtles Matthesoni, Kuhnau ja paljude teistega. Kogumikku „Essercizii“ ongi seostatud esmajoones Kuhnau loomingulise eeskujuga, keda peetakse ka esimeste klahvpillile loodud sonaatide autoriks. Ent stiili poolest on siin ilmne kindlasti ka itaallase Corelli mõju.       

Tsükli 24 osa on vaheldusrikkalt reastatud,  pakkudes huvitavat kõlaspektrit: siin on esindatud plokkflööt, flööt, viiul, viola da gamba, oboe, tšello, klavessiin ja orel oma täiuslikus kõlaspektris. Iga kuuest sonaadist koosnevat alaosa alustab viiul. Soolod ja triosonaadid sisaldavad ajastu levinud tantsuvorme, kuid ka muid karakterpalu.       

Eesti ansambel Cantores Vagantes on Telemanni kogu eel kirjeldatud muusikalist šedöövrit märganud ning võtnud repertuaari ei rohkem ega vähem kui kõik 24 sonaati, tehes seda minu andmeil Eestis  esmakordselt. Tervikkettekande esikkontsert leiab aset juba homme Tartu linnamuuseumis ja pühapäeval Kadrioru lossis ning tsükkel kantakse ette mitmel õhtul kuni tuleva aasta 13. märtsini. Ette astuvad barokkmuusikud Reet Sukk, Taavi-Mats Utt, Elo Tepp, Reinut Tepp, Arvo Haasma, Egmont Välja ja Toomas Trass. Õhtud tõotavad pakkuda tõeliselt hõrku muusikalist elamust baroki delikaatses keeles.