Joametsa Mozarti-käsitlus erineski võibolla pisut sellest, kuidas Mozartit tavapärasemalt esitatakse, ent oli väga veenev ja küps. Esimene, soolopool oli välja peetud veidi nukras, nostalgilises toonis, justkui looritatud kõlaga. Kui mulle seostub Mozarti muusika esmajoones elurõõmu, energilisuse, säraga, siis Joametsa ettekujutus oli hoopis pehmem, diskreetsem, isegi romantilisem. Algul tundus mulle pedaalikasutus liiga rohke, ent peagi võtsin omaks selle veidi pastelsema kõlapildi, mis oli kahtlemata läbi mõeldud ja tunnetatud. Kontserdi avalugu Adagio h-moll, mis ongi Mozarti teoste nimekirjas üsna erandlikult traagiline teos, kõlas väga isiklikult ja üksildaselt – südamest südamesse. Sonaat F-duur KV 533 võlus oma ootamatute keerdkäikudega, kuhu pianist kuulaja alati justkui sõbralikult naeratades tasakesi kaasa kutsus. Väga meeldis sonaadi teine osa; Mozarti aeglasi osi on nii lihtne elutuks ja igavaks mängida, ent siin hingas kõik. Tuleb au anda Joametsa tehnilisele filigraansusele ja nõtkele mängule. Mozart oma läbipaistvuses on esitajale üks tänamatumaid heliloojaid, kelle teostes ei saa näpuvigu kusagile peita. Aga neid ju ei olnudki! Mu lemmikuks kujunesid Variatsioonid C-duur kuulsa lastelaulu „Ah, vous dirai-je, maman” teemale. See iseenesest lihtsakoeline muusika oli mängitud nii südamlikuks ja armsaks, esitatud suure hellusega iga noodi vastu ja ometi kuidagi nii nukralt. Nagu soojendaks kedagi väga õrna ja kaitsetut ettevaatlikult oma soojades pihkudes …
Kontserdi teises pooles lisandusid puhkpillid ja ettekandele tuli Kvintett Es-duur KV 452. Siin oleksin Joametsalt siiski oodanud veidi selgemat, konkreetsemat klaverikõla. Puhkpillid, eriti oboe, on väga klaari heli ja konkreetse atakiga. Pehmelt ja õrnalt mängitud klaveriteemad mõjusid siin ehk liiga erinevalt puhkpilli esitatud selgepiirilistest meloodiatest ning kippusid kohati isegi akustikasse kaotsi minema. See-eest meeldisid väga puhkpillid, kelle koosmäng nii agoogiliselt, intonatsiooniliselt kui mängurõõmu poolest tõeliselt ühtse terviku moodustas. Eriti jäid meelde oboist Anna Šulitšenko kaunid, justkui voolitud meloodiad ning klarnetist Margus Vahemetsa emotsionaalne mäng. Kes ütleb, et Tartus pole häid muusikuid!
See kontsert jättis südamesse väga sooja, hubase tunde ning avas Tanel Joametsa kui mitmekülgse muusiku ja kunstniku veel ühe ning vähemalt minule ootamatu tahu. Jään suure huviga ootama ülejäänud seitset portreed: Chopinist, Rahmaninovist, Debussyst, Schubertist, Griegist, Skrjabinist ja Brahmsist!