Hoone plaanilahendusel näeme, et maapealselt tasandilt olid antud pääsud mitmesse väiksesse kauplusesse. Neist pool avanes siseaatriumisse, mille keskel paiknes valguskaev parklakorrusele. Selline lahendus oleks moodne ka tänasel päeval, kuid … Sisehoovi  passaaži pole võimalik minna, sest raudväravad sulgevad selle, tänavaäärsed poed on aga vastavalt ajastu nõuetele liidetud üheks ruumiks. See liitmine oleks väike mure, kui maja algselt mõeldud organismina edasi toimiks; kahjuks pole see nii: tänavaäärne galerii on siin ainus, mis kohta elavana hoiab, kõik ülejäänud äripinnad on suletud või hinge vaakumas. Ka galeriile hüüdnime andnud kauplus Laste Maailm ei ole suutnud uue aja ja konkurentsiga  sammu pidada. Kahtlase finantseerimisskeemiga, ostjatest tühjad dekoratiivbutiigid oleksid justkui hõivanud paremad positsioonid kaevikusõjas, et funktsioneerivat ja ostjaskonnale huvi pakkuvat tegevust piirkonnast lõplikult välja tõrjuda. Pöörasele rendihinnale vaatamata suudavad siin uneleda odavkingaja secondhand-poekesed. Keegi justkui ootaks kuskil võimalust, et siin esimesena kohal olla. ENSV ajast mäletan Laste Maailma poode kahel  pool peapääsu ja pääsuga siseaatriumist. Kogu majaalune ruum oli eriline ja elas ka 70datel ja 80ndatel. Viimastel aastatel on koha magnetiks olnud vaid polüfunktsionaalne galerii. Siinsed ekspositsioonid või sündmused on üles kaalunud kogu ruumiilme väsimuse, mis mõnikord toimib isegi teatud postsovetliku lisaväärtusena või jääb üldse tänu ekspositsiooni atraktiivsusele tagaplaanile. Maja mõjub ikka veel moodsalt ning võiks fantaseerida,  milline võiks olla funktsioon, mis aitaks selle tänavapinnalt avaneva avalikkusele mõeldud osa täies mahus käima tõmmata ja linnaruumi aktiivseks osaks muuta. Mis võiks siin olla lisaks hästi toimivale galeriile? See, et magnetina töötav galerii peab jääma, on selge, see on see nööp, mille külge osavad disainerid, arhitektid ja teised loovad tüübid õmblevad pintsaku. Teisisõnu − siin võiks sündida loome- ja ärikeskus või siis loovtööstuse mõttekeskus, seda vähemalt kahel esimesel korrusel, ja võib-olla osalt ka kõrgemal. Rõhutan siinjuures sõna „keskus” ja seda linnaruumilises mõttes. Linna tuiksoontest eemale ebafunktsionaalsetesse ruumidesse võõrkehana istutatud loomealade, inkubaatorite, moetänavate jt loomekeskuste keeruka käimajooksmise käigus kipub sõna „keskus” devalveeruma, küsitavaks muutuma. Urla majas võiks töötada minimoeja disainikaubamaja, väike kohvik, teisel  korrusel endistes pangabüroo ruumides võiksid olla suure ja mõnusa väljavaatega lintakna taga restoran, veinibaar, väike loomingiline SPA ja fitness, et tõmmata ligi mitmekesisemat publikut, siin saaks olla privaatsemad ärilõuna kohad, disainerite ja arhitektide, reklaamiinimeste, juristide bürood, järgmisel korrusel näiteks arstikabinetid, kinnisvarabüroo, edasi stuudiod, ateljeed, võib-olla mahuks ka veel väike keeltekool, moe- või disainitöökoda, ülevalpool  mõnusad korterid, ehk veel midagi. Ja sellel kõigel oleks inimese mõõt ja hing man. Mäletate „häid lambaid…”?     

Justiitspaleed, moe- ja kaubamajad tulevad omal ajal ja oma kohale. Urla maja võiks aga olla koht kooslusele loovamate tegelaste segust ja neist, kellele meeldib end hästi tunda loovhingede läheduses, natuke teine koosseis,  kui saab olema kunagi Kultuurikatlas, ehk pisut elitaarsem … dela tehniki. Kõigile ei pruugi sobida katla industriaalne keskkond. Kui hr Kunila klassikalise kunsti ekspositsioon lööb laineid rahvusvahelises kunstielus, siis klassikaks saanud eesti arhitektuuri pole võimalik – kahjuks või õnneks – rändava kollektsiooni osaks soetada, vaid seda tuleb tulla kohapeale vaatama ja nautima. Urla maja on klassika ja siin on Tallinnal hea võimalus  luua väärtarhitektuuri teadvustatud püsikollektsioon. Teeks seekord teistpidi: ei alustaks rämpsruutmeetrite tootmisest anonüümses kestas, et neile siis tikutulega maksuvõimelisi rentnikke otsida, vaid täidaks väärika hoone vaimse sisuga, mis ei vaja kassikuldset imagot enda turundamiseks?   

Linnas peab olema erinevaid kohti, kus ennast hästi tunda. Igal on oma nimekiri ja pingerida.  Disaini- ja arhitektuurigalerii on paljudele koht, mida ikka ja jälle külastatakse, olgu siin siis linnafoorum või EKA tudengite tippdisaineri juhendamisel valminud tööde esitlus, autorinäitus, töötuba vms. See pole väheoluline, et näitusepinna suured aknad avanevad linna tuiksoonele, mida läbivad jalakäijad, ratturid, ühistranspordiga liikujad, autoga sõitjad – tasemel disain ja arhitektuur tuuakse tasapisi kätte ka neile, kes näiliselt sellest kaugel toimetavad.  Kas mitte seeläbi ei kasvata me väärt keskkonna hindajat ja tarka tarbijat, tänu kellele ei ole tulevikus ainult eriala friigid need, kes linnaehituslike ja arhitektuuriliste õuduste puhul tagajalgadele tõusevad ja valjuhäälselt protesteerivad? 

Euroopa Liidu Nõukogu poolt välja antud roheline raamat kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta annab teada:  „[—] Tehased on järk-järgult asendatud loomemajandusega, mille toormaterjal on kujutlusvõime, loovus ja innovatsioon. [—] Kultuurimajandus on majandusharu, mis toodab ja levitab kaupu ja teenuseid, millel arvatakse nende arendamise ajal olevat eriomadus, -kasutusviis või -otstarve, mis hõlmab või edastab kultuurilist väärtust, olenemata nende võimalikust kaubanduslikust väärtusest. Lisaks tavapärastele kultuurisektori valdkondadele (näitekunst, kujutav kunst, kultuuripärand, sealhulgas avalik sektor) hõlmab see veel järgmisi valdkondi: kino, DVD ja video, televisioon ja raadio, videomängud, uus meedia, muusika, raamatud ja trükiväljaanded”. See põhimõte on määratletud seoses 2005. aastal vastu võetud UNESCO kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooniga … Nii et julgesti, vennad, nüüd tööle! Loovuskrediit on see, mida linn peaks andma oma  elanikele ja külalistele, eriti kultuuripealinn.