Tänases piirikontrollis selliste katsetega küllap eriti kaugele ei jõua. Süsteem on inimliku eksimuse vastu kindlustatud ja legendid käivad pigem inimeste kohta, kes süsteemiga naljatlemise järel karmi karistuse osaliseks on saanud. Tõrgeteta toimiv identifitseerimine annab ülevaate inimvooludest ja lubab hõlpsalt terad sõkaldest eraldada. Seda, kas piiril passi ulatanu on legaal või illegaal, tavakodanik või kaheldava lojaalsusega inimene, ei ole näha küll väljaspool süsteemi, ent masinavärgi silmis on mõne kodaniku käisel ikka metafoorne kollane heksagramm. Me aktsepteerime kohustust ennast identifitseerida kannatliku või lausa rahuloleva allaheitlikkusega ja meie uhkuse puhuvad lõkkele toimivate ja mittetoimivate riikide, edukate või puuduvate elektroonsete kodanikkonna andmekogude globaalsed hierarhiad.
Ent dokumendid ei puutu üksnes riigipiiri, neid on vaja igapäevasemategi sotsiaalsete piiride tuvastamisel. Enamikul meist on ühes ID-kaardiga kaasas terve rida panga-, kliendi-, raamatukogukaarte, üliõpilaspilet või pensionitunnistus ja muud dokumendid. Nendegi ülesanne lisaks näo ja nime ametlikule kokkusobitamisele on kuuluvuse tõendamine. Kaartide servad meie rahakottides peegeldavad peale praktilise vajaduse sageli veel midagi – tähtsamad, eksklusiivsemad liikmelisuse tõendid on pealpool tavalisemaid säästukaarte. Dokumentide hierarhia sunnib meid tihti salgama sedagi, millesse me ise usume: nii ei ole näiteks Humana kliendikaart paljude rahakotis ehk mitte kõige prominentsemal kohal.
Niisiis märgistavad dokumendid äravalitust, erinevust nendest, kel ei ole vastavat kuuluvust ja aitavad vältida võimalust, et mõni dokumentideta põgenik, pangakaardita lumpen, VIP-kaardita pooletoobine saaks või söandaks riigipiiri või sotsiaalse kuuluvuse piire ületada. Ja ega nad seda teegi. Üha süveneva kihistumise tõttu läheb kuuluja pikkamööda oma dokumendi nägu. Võib juba kaugelt oletada, kelle taskus on American Express ja peenemad „lojaalsuskaardid”, kel kõlisevad taskupõhjas sendid ja puhub tuul. Masina nõusolekul, ligimeste kadedad pilgud üle õla piilumas, seilab kuulumise kinnitajatega hästi varustatu üle väärikate piiride ja jätab ülejäänud selja taha. Ei mingit väljakutset süsteemile. End vaimustunult edukalt kontrollitud kõikehõlmava süsteemi osaks tunnistades allume agaralt reguleerimisele. Täna katsetavad süsteemi toimimist mitmepassimehed ja osutavad enda allumatusele teist põlve halli passi valivad noored, kes ületavad piiri pealtnäha legaalselt, kuigi sisuliselt riigile pidevalt kinnast heites.
Kiipkaartidele ja ribakoodidele kindaheitmine muidugi korda ei lähe. Tänapäeval sõltub süsteemi tugevus inimkindlusest: seistes üha sagedamini vastamisi masinaga ja protseduurireeglitega, mis erandeid ei tunnista, pole kellelegi ka enda meelsust välja näidata. Neil uutel, üha efektiivsemate kontrollitehnoloogiatega masinlikult valvatavatel sotsiaalsetel ja poliitilistel rajajoontel pole ruumi ka sõbralikule teineteisemõistmisele ja vastastikusele toetusele; seal ei saa loota uimasele tähelepanematusele ega isiklikule puudlilokilisele sarmile, et ületada piire ja hierarhiaid. Ja nii raiutakse kuuluvus ja kuulumatus paberilt üha sügavamale kivvi.