Tänavune festival näitas jällegi veenvalt, et RTVF pole rahvusvaheline mitte ainult nime ega mõne välisesineja poolest, vaid ka taseme tõttu. Oktsidenti oli esindama kutsutud tuntud vanade puhkpillide mängija ja muusikauurija Conrad Steinmann Šveitsist, rootslannast laulja Agnethe Christensen ja Troubadours Art Ensemble Prantsusmaalt. Eestlaste panuse selles valdkonnas andsid legendaarne vanamuusikameister Tõnu Sepp ja korraldajate endi FA Schola ansambel. Orienti esindas dr Mustafa Raza ansambel Indiast ning pärsia klassikalist muusikat esitavad Mohammad Rasouli ja Mohssen Hosseini Iraanist. Kahte maailmakaart ühendas Tartu kunstnike Rein Maantoa, Tõnis Paberiti, Inge Kudisiimu, Priit Pajose ja Helmi Marie Langsepa näitus „Orient et Occident” TÜ ajaloomuuseumis.
Kõik nimetatud muusikud on RTVFil varem esinenud, mõni korduvalt. Kui veel arvestada, et nii Steinmann ja Christensen kui ka Lilian Langsepp, üks festivali korraldajaid, Tartu harfimängija ja muusikateadlane, on seotud Euroopa tuntuma varajase muusika kõrgkooliga Schola Cantorum Basiliensis, ning vaadata festivalist festivali muutumatuks jäänud publikutuumikut, siis tundub, et RTVFi näol on tegu rahvusvahelise maailma- ja varajase muusika klubiga selle sõna parimas mõttes.
Järgnevalt mõned muljed festivali oktsidendipoolest, mida sel korral kuulama sattusin.
Festivali avaõhtul esitas Tartu Jaani kirikus muusikat Antiik-Kreekast tänapäevani Conrad Steinmann. Olin selle mehe vägevate tegudega, eriti saavutustega vanakreeka muusika interpreteerimisel kursis heliplaatide ja kirjanduse kaudu, kuid laval nägin teda esimest korda. Usun, et kuulata puhanud peaga tund aega järjest ühe-kahehäälset muusikat nii heas esituses paneb ka kõige veendunumast europotsentristist mitmehäälsuse austaja endas kahtlema. Vähe sellest, et Steinmann mängis ülimalt virtuooslikult. Ta tegi parajasti mängitavast instrumendist (eri tüüpi aulosed, mitmesugused flöödid) endale ansamblipartneri selles mõttes, et instrument oma kõlavärvi ja tehniliste võimalustega muutus tõepoolest „isiksuseks”, nagu Steinmann festivali programmivihikus ka mainib. Panna publik tunni aja jooksul laval toimuvast huvituma nõuab lisaks virtuoossusele ja instrumentide mitmekesisusele ka suuri kogemusi. Steinmannil neid jagub ja publik kuulas ka kõige nõrgemaid ülemhelisid haudvaikuses.
Samasuguse võiduga publiku üle sai hakkama Agnethe Christensen, kes esines Tartu Jaani kirikus teise festivalipäeva õhtul kavaga trobairitz’ide, XII-XIII sajandi õilsast soost naistrubaduuride loomingust. Publiku tähelepanu ei köitnud mitte ainult tema kujult skandinaavia mütoloogilist naissangarit ja näost Rootsi kuningannat Silviat meenutav välimus, vaid tund aega järjest kõlanud puhas ja nüansirikas laul, mida ta umbes kahes kolmandikus lauludest maitsekalt tsitriga saatis, ning siiras ja naise intiimsemaid hingesoppe avav armastusluule, mille eestindusi publiku jaoks hoolega ekraanile projitseeriti. Kuna trubaduurilaul oligi tänavuse festivali dominandiks, siis näis loomulik, et korraldajad olid külla palunud trubaduurimuusikale pühendunud prantsuse ansambli Troubadours Art Ensemble eesotsas laulja ja puhkpillimängija Gérard Zuchettoga. Ansambel esitas oma trubaduurikunsti nägemuse 8. X Tartu ülikooli aulas, mille säravvalge-roosa klassitsistlik interjöör sattus hoopis teise ajastu ja stiiliga huvitavasse resonantsi. Viieliikmeline ansambel lõi hispaania juurtega soprani Sandra Hurtado-Ròs ja tenor Gérard Zuchetto suurepärasele vokaalile keskaegsete ning eksootiliste puhk- ja keelpillide abil nauditavaid kõlataustu ja kontrapunkte. Kuna trubaduurilaul on säilinud ühehäälsena, siis oletan, et kõik seaded pärinevad ansamblijuhi koostööst ansambliga. Zuchetto rõhutas siiski, et ansambli eesmärk pole mitte lihtsalt muusikat teha, vaid esitada oksitaanikeelset teksti, isegi siis, kui selle vana keele kõigist nüanssidest alati aru ei saada.
Oma muljete kokkuvõtteks festivali oktsidendipoolusest tooksin veel kord välja monoodilise kunsti rikastava mõju tänapäeva modernses õhtumaises ühiskonnas. Ükskõik, kas seda ammutada idast või lääne minevikukunstist – igal juhul teritab see kõrva ja õpetab meie rutakale õhtumaailmale kannatlikkust. Vähetähtis pole ka asjaolu, et monoodiline kunst esindab eelkõige traditsioonilisi kultuure, mille alustaladeks on Conrad Steinmanni sõnul ausus ja tagasihoidlikkus. Suurepärane, kui neid voorusi suudab meile vahendada ka tänapäeval kõlav muusika!