Kui reeglina on avaliku ruumi tagasihõivamise projektid ambitsioonikad katsed ennast seal (taas)kehtestada demonstratsioonide, protestide või teatud performatiivsete vastukäitumisaktide vormis, siis Labotkin hõivab küll avalikkust aga teeb seda ennast äärmiselt kaitsetusse positsiooni asetades. Labotkin hõivab küll avalikku riuumi, kuid ilma igasuguse otsese võimuambitsioonita ”kaotades kontrolli oma keha üle, usaldades ennast keskkonna meelevalda”

”Magamajäämine” on otsene jätk näitustele Tartus ja Londonis, kuid omab ühisosa ka kunstniku varasemate avalikku ruumi suunatud performance´itega.