Olav Ehala žanriks on laul. Enamik neist on pärit mõnest muusikalist, näidendist või filmist. Kõik laulud on eestikeelsed, teksti autorite hulgas sellised nimed nagu Leelo Tungal, Hando Runnel, Viivi Luik, Viiu Härm, Jaan Tätte, Juhan Viiding, Enn Vetemaa. Juba tekstivaliku tõttu kõnelevad need laulud siiralt ja avatult väikestest inimlikest asjadest, headusest ja turvatundest (mille hümniks on „Nukitsamehe” filmist pärit igihaljas „Kodulaul”). Kurjuselt võtab jõu huumor („Rahalaul”, „Kümme neegrit”). Armastuslaulud on tulvil õrnust ja soojust („Õrn, armas, õrn”, „Ära karda mind”, „Vaid see on armastus”), mõnigi kord on tekst tunded looduskujunditesse peitnud („Põlev puu”, „Võta mind  lehtede varju”, „Siin on oja”), lastes kõnelda muusikal. Mis põhiline – Ehala laulud kipuvad muusikalidest, filmidest ja lavastustest välja, omandades iseseisva elu.       

Miks? Ehk seepärast, et nendes on (veel) meloodia – mis pole muusikas praegu sugugi väga levinud. Tema viisid on sageli üsna keerukad, ometi jäävad need meeltesse kinni. Võibolla selle tõttu, et ta ei „viisista” luuletekste, vaid paneb neisse tundevärvid ja suhtumise. Natukene veel erandlikum on, et Ehala meloodiaid värvib ja valgustab harmoonia. Üldiselt  ju on harmoonia nüüdismuusikas pigem tagaplaanil: popmuusikat kannavad rütm, sound ja visuaalsus, „tõsist” nüüdismuusikat horisontaal, kõla ja kestmine kui omaette väärtused. Klassikalise põhjaga viimistletud harmoonia on meelipaitav haruldus.       

Olav Ehala lauludest võib leida (süžeega seotud) stiilivihjeid: klassikalisi kadentse, keskaja hõnguga modaalharmooniat, džässija tantsurütme. Aga tema firmamärgiks on üks harmooniakeele eripära – modulatsioonide ootamatus ja võime luua ruumilist ja psühholoogilist perspektiivi. Mõnikord mõjuvad need humoorika puäntide reana.  Enamasti aga avaneb igas helistikupöördes otsekui uus, valgusküllasem ja avaram vaade. Läbinud koos muusikaga need pöörangud, on kuulaja vabam ja õnnelikum, kui enne teeleasumist. Need modulatsioonid on nagu väikene muusikaline puhastustuli. Ainult et ülendus ei saabu seal läbi ränga piina ja praadimise, vaid kuidagi leebelt ja loomulikult. Võib ju küsida, kas see muinasjutuline maailm, kus valitsevad usk, lootus ja headus  ning kus hea ja kurja piirid on kindlalt paigas, on ka päriselt olemas. Vist mitte. Aga kindlasti on see olemas kui võimalus meis endis – kui hetkeks hüljata hinge nüristanud elukogemus, hirmud ja eelarvamused, isegi „kultuur” oma negatiivses tähenduses kui hierarhiate ja võimu koondumiskoht; kui haarata meile antud imelist maailma kõikemõistva hingepilguga, usaldada seda nagu laps – ja olla õnnelik. Olku laulud annavad selleks usalduseks  julgust. Selle pärast me, loomult natukene küünilised ja lootusetud eestlased, teda armastamegi.