Algusega võrreldes on Sirp kasvanud pea neli korda paksemaks. Kui tõmmata formaalne sõnavabaduse joon 1991. aasta keskkohale, siis võib öelda, et oma elu viimase veerandi jooksul on ilmutatud artikleid 46% kõigi aegade kogumahust (aastal 1971 paksenes leht 8-lt 16-küljeliseks, aasta 1994 24-küljeliseks). Õige pea kaalub vabaduse aja kogutoodang tsensuurialuse 50 aasta oma üles. Sisuliselt, ja eriti, kui arvestada ka Sirbi vahel lugejani jõudnud lisalehti, eeskätt Diplomaatiat, on see juba ammu juhtunud, sest kuigi paljud toimetajad ja autorid endast okupatsiooniajal parima andsid, et Sirbis ja Vasaras just eesti kultuuri küsimusi arutataks, läks pahatihti pool ja rohkem ajalehepinnast tarbetu, ent seda kohustuslikuma materjali avaldamise peale.
Stalini režiimi aega oskab nimetatud patus igaüks kahtlustada. Siis osales Sirp ja Vasar väikekäsitöölisena ka nõukogude repressiivorganite tegevuses. Ajaleht oli kollektiivne kiitja ja hukkamõistja (lehe kaudu saigi laiem publik teada, kes kirjanikest, kunstnikest, heliloojatest jt on parasjagu kodnatsina või formalistina häbimärgistatud). Kuid nn kohustuslikke materjale, olgu siis loominguliste liitude või riigijuhtide pleenumi- ja kongressikõned, trükiti ka sula- ja stagnatsiooniajal. Näiteks kui 1976. aasta detsembris tähistati partei ja valitsuse juhtimisel sm Brežnevi 70. sünnipäeva, kulus Sirbi ja Vasara kahes järjestikuses numbris selle peale kokku kaheksa lehekülge.
Tänase lehe vahel ilmub valik kõigil käidud aastakümnetel trükitud vanu lugusid ja lehekülgi. Oma nappuses ei saa see valik esindada kõikehaaravat läbilõiget kultuurilehe kõigist aastakümnetest, vaid on põgus pilguheit muutustele sisus ja vormis, näos ja jutus. Mismoodi on aastakümnete jooksul muutunud kultuurilehe lugeja, seda analüüsivad tänases lehes (lk 10-11) Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm, kes hakkasid kultuuriajakirjanduse „tarbimist” uurima juba 1970. aastatel. See, millist sisu huvidelt ja hariduselt muutuv lugejaskond ikka õigupoolest lugeda on saanud, on sama põhjalikkusega läbi uurimata. Tänasesse lehte vanu palasid valides oli meil toimetuses siiski lihtne märgata, millise märkimisväärse arengu või kvaliteedihüppe on aastakümnete jooksul teinud professionaalne (loomingu ja ühiskonna) kriitika. Nagu ühiskond ja tema loodud kõrgkultuur isegi.
Täiesti loomulikuna on meie mõtlemisse ja kirjutamisse tänapäeval kaasatud globaalne mõte, kõik vaimukultuuri viljad, mis küpsenud Eestist kaugemal. See tähendab, et tekstid on paratamatult läinud ka mõttetihedamaks, haaravamaks – kaevatakse sügavamalt. Vastuseks aeg-ajalt kerkivale kriitikale, nagu (võrreldes varasemaga) ilmuksid Sirbis liiga pikad tekstid, on siinkohal sobiv märkida, et asi on vastupidi. Niisuguseid lohejärjejutte, nagu ilmusid Sirbis ja Vasaras näiteks 1960-1970ndatel (tuntuim ehk Gustav Naani „Ajalool on jõnks sees ehk Progress ja prognoos”, nr 19–25, 1980) ei ole sel sajandil kindlasti ühtki ilmunud. Sirbi lood tunduvad praegu mõnele ehk kontrastselt pikad seetõttu, et muu moodne trükiajakirjandus on väga hoogsalt marssinud lühiduse ja pealiskaudsuse teed – peaaegu lõpuni. Ja teiseks, praegune Sirp on suunatud tehnoloogia arengu survel oma vaimse vastuvõtuvõime lage 200-tähelise „säutsu” kohal hoidvatele kaunishingedele sama vähe, nagu neile toredatele Astadele (täpsemalt nende tütardele, vt lk 11), kes tahtsid 1970ndatel Sirbist ja Vasarast eeskätt saada teateid armastuse ja abielu nippide kohta.
Mis edasi? Kindlasti saabub pikas perspektiivis päev, mil trükitakse viimane Sirbi number. Sest nagu John Maynard Keynes armastas öelda: „Pikas perspektiivis oleme me kõik surnud”. Nende lugejate hulk, kes saavad Sirbist rõõmu arvuti vahendusel, kasvab stabiilselt 20–25% aastas ja ületab peagi paberlehe lugejate üldhulga. Kuni on paberilt lugejaid, ilmub Sirp ka paberil. Aga tekstid, nemad muidugi elavad ja paljunevad ka pärast paberiajastu lõppu.